Kui palju sõnu on vaja teada, et võõrkeeles hakkama saada

Uurisin natukene keeleteadlaste arvamusi, kui palju sõnu on ikkagi vaja, et end võõrkeeles koduselt tunda. Võibolla aitavad need numbrid kedagi, kes plaanib hakata võõrkeelt õppima, aga annab alla juba enne kui alustanudki on. On küll (tõeseid) arvamusi, et kõige parem keeleõpe on võõrkeelse raamatu lugemine, aga ka see nõuab pidevat sõnastiku lehitsemist. Teised jälle pakuvad, et ilma sõnade õigesse järjekorda panemiseta ei suuda ka hea sõnavaraga normaalselt suhelda. Ka neil on õigus.
Kolmandatele meeldib aga sõnu õppida ja peale sõnavara omamist neid siis kasutama hakata kas lause konstruktsioonide õppimisega või lugemise teel.

Natukene uurimist Internetist ja päris huvitavad numbrid tulid lagedale. Näiteks noor laps õpib aastas umbes 1000 sõna. 5 aastase sõnavaras sisaldub umbes 5000 sõna. Peaaegu laitmatu sõnavara omamiseks on vaja osata 10000 sõna. Ülikooli lõpetanud sõnavaras on umbes 18000 sõna.

Tegelikult saab aga hakkama hoopis lihtsamalt. Allpool toodud tabelist on näha, et 2000 sõnaga on võimalik omada 90% igapäevasest sõnavarast. 2600 sõna oskamisega peaks aga suutma juba 96% sõnavarast ära katta kus tundmatu on kõigest iga 26. sõna. Seni kuni ei minda spetsiifilise erialase sõnastiku kallale, peaksid need numbrid paika pidama.

Vocabulary size             % coverage    Density of unknown words
2000 words                 90%               1 in every 10
2000 +proper nouns    93.7%            1 in every 16
2600 words                 96%               1 in every 25
5000 words                 98.5%            1 in every 67

Muu tegevuse kõrvalt peaks inimene suutma päevas ära õppida 30 sõna kindlasti. Kui 5 päeva nädalas õppida ehk 150 sõna nädalas, peaks natukene üle 4 kuuga vajaliku sõnavara omandama. Kui sinna juurde lisada paar kuud lause konstruktsioonide õppimiseks peaks üsna edukalt 6 kuuga keele põhialused omandada.

Kui kalliks võib minna välismaal arsti vastuvõtt

Tulin tööandjale vastu ja otsustasin tulla natukene tõbisena töölähetusele. Suurem haigus oli juba mööda läinud ning asi hakkas paremaks minema. Peale Austriasse jõudmist tundus aga, et ei lähe see haigus kohe mitte kuidagi üle, pigem hullemaks. Hääl oli nagu karul, kõri valutas koos kõigega. Kui asi niikaugele jõudis, et hingamine ka valulikuks muutus, otsustasin et tuleb ikka arstil jutule minna. Suvalisest kliinikust sain kenasti õige arsti aadressi ja vastu võeti mind kohe peale sisse astumist. Surgiti natukene kaameraga ninas ja kõris ja näidati ekraanil mulle mu sisemust, et näe seal, seal ja seal on sul see ja see asi pahasti. Näitasin oma ravimid ette, mida siiani võtnud olin. Vastus tuli, et viska need minema, sul on tõsisemad lood. Kirjutas hunnik antibiootikume välja ja küsisin siis, et kas maksab ka midagi. Öeldi et oota vastuvõtus. No selge. Arve tuli muidugi mehine, 10min arsti jutu kuulamist läks maksma 75€! Kui ravimid juurde kirjutada siis 100€ tuli kõik kokku. OK, ravimite hind on veel vastuvõetav aga retsepti välja kirjutamine...
Mis kõige parem, neid ei huvitanud minu Euroopa Ravikindlustuse kaart ega isegi tööandja poolt antud reisikindlustuse kaart, mis peaks mingi ulme summani kõik kulud ära katma. Kui reisikindlustuse teemaga tuleb tegelda peale tagasijõudmist, siis mis kuramuse pärast mul siis Euroopa Ravikindlustuse kaart olema peab, kui see kedagi isegi ei huvita? Vähemalt olid rohud asjalikud ja teevad oma tööd vägagi hästi.

Rattaga Viini avastamas

Sattusin tööasjus Viini ja kuna nädalavahetusel polnud mingit tahtmist oma seitse asja võtta ning tagasi lennata, siis otsisin nädalavahetuseks omale tegevust. Alustasin hotelli jõusaaliga. Hotelliks on Imerial Riding School Vienna. Liksaks jõusaalile on hotellis ka bassein, saunad ning privaatne muruplats isegi päevitamiseks. Lisaks sellele ka Lounge, kuhu Platinum kliendid tasuta saavad. Õnneks on kaks mu siinset töökaaslast hotelli Platinum kliendid ning enamuse nädalast saigi Lounges veedetud, kus söök jms kõik tasuta on.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rattasõidust Viinis rääkida, kuna kogemus näiteks Tallinnaga on väärt võrdlust. Alustuseks rentisin tänavalt ratta nagu kõrvaloleval pildil näha. Rattalaenutuse kõrval on putka, kus regad end ära, saad oma kasutajanime ja parooli. Maksta saab krediitkaardiga ja üldiselt väga mugav asi on. Ainuke asi, et kui peale 400h kasutamist või ratta kadumist seda ei tagasta, siis võetakse kaardilt trahv 600€. Julm! Meeldiv oli, et esimene tund on tasuta, peale seda hakkas 1€/per tund jooksma. Odav ju?!

Asusin ratta selga ja ei suutnud otsustada, kas kihutada kohe autoteele ja julgelt sõitma hakata või sõtkuks vaikselt kõnniteedel nagu Eestis. Võtsin julguse kokku ja läksin autoteele sõitma. Minu imestuseks keegi ei tuututanud, ei tahtnud alla ajada või teelt välja rammida. Nii sai rahulikult 30km sõidetud. Enamustes kohtades olid olemas tegelikult rattateed ja osalsielt isegi mõlemi suuna jaoks eraldi tähistatud. Vaevalt Eesti kunagi üldse sellisele tasemele jõuab, kus rattur võib end ka inimesena tunda. Oli ka kohti, kus autotee oli mitmerealine aga iga rea juures oli ka koht ratturile kus sai siis autovooluga koos liikuda. Sinna päris ei kippunud aga oli julgeid, kes seda võimalust ka kasutasid.

Ainuke asi, mis silma jäi, oli kiivriga ratturite vähesus. Ei olnud ka laenutuses kiivri võimalust. Teiste ratturitega kokkusõitmist ma niiväga ei kartnudki kuna mu äge linna turistikas oli paras loks tegelikult ja ma olin ratturite seas üks aeglasemalt liikujaid üldse :) Kui algul töötas ratas ausalt, siis 10km järel hakkas mingi kiuks sisse väntamisel tulema, mis peale 20km läks lauskiuksumiseks üle. Ei saanud väntasid liigutadagi kui juba hakkas ilge kriuksumine. Kui ma peale ratta tagastamist seal ligidal bratwursti sõin jõudis üks noor neiu täpselt minu ratta omale laenutada. Oleks ta natukene aeglasem olnud, oleks jõudnud ehk hoiatada, et selle veloga saad koos edasiliikumisega ka rahva tähelepanu osaliseks :)

Evita

Pole küll suurem asi muusikali sõber aga Evita suutis üllatada. Tõenäoliselt andis oma osa sellesse 1940-1950ndatel toimunud sündmustik. Hetkel on küll viimased Evita etendused aga sügisel julgeks seda kingituseks osta nii mõnelegi tuttavale. Lisaks ainestikule sobis Maarja-Liis Ilus ideaalselt peaossa, eriti oma lauluhääle poolest. Tegelikult oli ka Marko Matvere oma ülesannete kõrgusel. Omamoodi huvitav oli ka laulja Vaiko Epliku roll seal etenduses. Kui seda etendust kellelegi soovitada, siis õrnema soo esindajale soovitaks taskurätik kaasa võtta igaks juhuks. Etenduse teine vaatus andis nii mõnelegi põhjust seda kasutada.
Üsnagi kallist piletihinnast hoolimata oli saal (Nokia kontserdimaja) üsna täis, oma 300 inimest ehk. Tõenäoliselt rahvas teab, mida pidada kvaliteetseks kultuuriürituseks ja mida mitte.

Magistritöö: teekond ideest teostuseni

Nüüd on vist õige aeg rääkida pikemalt, kuidas minu magistritöö valmis. Eile oli lõpuks see päev, kui juhendajad nõustusid esitama töö retsenseerimiseks.
Alustuseks, töö teema saamine on natukene omapärane. Alguses oli plaan kirjutada töö P2P-SIP protokolli arendusest, mis oleks eeldanud tihedat koostööd ühe selle protokolli loojaga Kundan Singhi'ga. Kuna Kolumbia ja Eesti vahemaa on liiga suur, mis tegi ettevaatlikuks antud koostöö efektiivsuse, siis otsisin ka alternatiive. Nagu vanasõna ütleb "Kes otsib, see leiab", siis nii leidsin ka mina. Sain kokkuleppele TTÜ'ga, mille CEBE tippkeskuse raames sain omale töö teema. Teema ise seisnes sensorvõrke kasutava prototüübi ehitamises.

Natukene pani mõtlema teema mitte haakumine minu läbitud õppekavaga. Nimelt olin ma informaatikainstituudis kuid teema tuli arvutitehnika instituudist. Kes teab lähemalt, siis minu eriala oli puhas tarkvaraarenduse pool kuid arvutitehnika tegeleb süviti ka raudvaraga. Nii eeldas ka minu töö raudvara lähedasi teadmisi. Selleks tuli paari õppeaine materjal enda jaoks läbi töötada ja töö võis alata.

Millegipärast on mul nii juhtunud, et nii bakalaureuse kui magistritöö on mõlemad olnud mingi ülikooli projekti üks osa. Tõenäoliselt sellest tingituna ei olnud ka antud töö tegemise ajal eriti aega puhata vaid pidevalt oli peal kontroll, mis vahepeal tehtud ja mis tegemata. Võimalik, et ilma selle kontrollita oleks nii mõnigi asi teisiti läinud.

Töö ise, õigemini kogu prototüübi arendus oli vägagi huvitav. Kuna prototüüp koosneb neljast erinevast moodulist, mis omavahel üle juhtmevaba või üle juhtme töötava protokolli suhtlema peavad, tuli juba oodatult ette olukordi, kus millegist aru saamiseks tuli kas mingi ainemooduli materjal läbi lugeda või mikrokontrolleri mõne registri sisu sõna otseses mõttes bitt-biti haaval selgeks teha.

Sellised projektid lubavad ülesande püstitusel õnneks ka natukene omaloomingut. Oma erialaga parema sidumise eesmärgil võtsin näiteks kasutusele ühe tarkvaraarendusmetoodika põhja, mida modifitseerisin oma vajadustele vastavalt ning püüdsin kasutada kogu töö vältel. Minu eesmärgiks oli tegelikult teada saada, kas keeruliste lahenduste puhul mingi metoodika abil probleemile lähenemine lihtsustab selle lahendamist või mitte. Antud juhul võin öelda, et see toimis ja väga edukalt. Tõenäoliselt püüan sellist lähenemist kasutada ka edaspidi kui mõni keerulisem ülesanne kätte juhtub.

Mida ma selle looga öelda tahan on see, et ülikoolide projektid võivad vahel vägagi huvitavad olla. Tihti võetakse lõputööde teemad ettevõttest, kus ise töötatakse. Kuuldu-nähtu põhjal võiks pigem öelda, et ülikoolide poolt pakutavad teemad võivad olla arendavamad ning võimaldavad paljudel juhtudel sama teema jätkamist ka näiteks doktoratuuris.

Ka töö juhendajate ning retsensentide osas oleks soovitus võtta neid omale võimalikult palju. Mina leidsin omale näiteks nii kaks juhendajat kui retsensenti. Lisaks andsin töö lugeda ka veel ühele mitteametlikult juhendajale, kel on teiste tööde juhendamisega omajagu kogemusi. Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda rohkematele nüanssidele tähelepanu pööratakse ja suurem võimalus õnnestumiseks. Samas toob see kaasa ka erinevate inimeste eriarvamused mingi tekstilõigu kohta. Lõpuks peab töö kirjutaja suutma otsustada, kellel see kõige suurem õigus on ja kelle nõuandeid rohkem kuulata. Ka minul tuli ette sarnaseid olukordi. Eriti paistis see silma juhul, kui töid loevad inimesed kes on natukene erineva kallakuga hariduse omandanud.

Kuna töö ise läheb kaitsmisele tuleval kolmapäeval, siis riputan töö siia lugemiseks üles peale kaitsmist. Plagiaati ja läbikukkumist ma ei karda, küll aga küsimuste tulva, mida sisuliselt neli inimest võivad õigustatult küsida. Ajaloo huvides peaks võibolla kaitsmise hoopis videosse võtma. Pärast omalgi hea vaadata :)

Ma olen kurjategija!?

Mõni aeg tagasi tekkis meedias arutelu, et Eestis on liiga paljud inimesed karistatud kuna karistavaid õigusakte on meil kusagil 100 ringis. Päevavalgele kerkinud küsimus ratturitega on üks järjekordne näide madalalaubalisusest. Nimelt kirjutab Postimees loost, kus riigikogu ei taha jalgrattureid kõnniteedele sõitma. Mainitud on ka isegi trahvide tegemist kõnniteel sõitmise eest. Ma saan aru, et rattur on antud juhul tugevamaks pooleks ja võib enamustel juhtudel süüdi jääda aga teha trahv kõnniteel sõitmise eest on ikka lolluse tipp.
Käin ka ise üsna tihti tööl rattaga ning kunagi, mitte kunagi ei ürita autoteedmööda tööle jõuda. Ainult suitsiiditerroristile tuleks mõte näiteks Tammsaare või Sõpruse pst mööda rattaga sõita. Kui üks, kümme või kakskümmend korda läheb õnneks aga piisab ainsast lohakast autojuhist või õnnetust juhusest kui paremal juhul oled luumurdudega haiglas ning halvemal juhul elustamine enam tulemusi ei anna. Oleksin nõus isegi kriminaalkurjategija staatusega, aga seni kuni pole spetsiaalseid jalgrattateid, ma isiklikult sõiduteele rattaga ei lähe. Kui asi piirduks rahatrahvidega vahetaks ratta auto vastu välja.
Niipalju siis keskkonna säästmisest ja tervislikest eluviisidest. Millegipärast käiakse selliste asjadega ühest äärmusest teise alati. Küll tehakse autovabu päevi, siis viiakse kõnniteel sõitvad ratturid kurjategija staatusesse. Postimehes mainitud komisjonis peaks ometi olema kogemustega inimesed, kel eluvaated paigas. Kahjuks ei suuda kaine mõistus alati peale jääda.