Öine kojusõit lumevangis

Mingil imelikul põhjusel olin ma nõus eile peale tööd tegema 100km edasi-tagasi sõidu Tallinnast Haapsalu suunas. Linnast välja sõit oli kl 18 paiku üsna valutu. Kõvemad mehed suutsid 100km/h lauluga eest ära sõita. Tundub, et ka rekkameestel oli pidu kes rõõmsalt talda andsid ja suurest osast väikestest mööda end vedasid. Kohale jõudes oli viimased 6km kruusa-külavahetee, kus sahk käib nii kuidas jumal juhatab. Hoolimata tee peale tuisanud 20-30cm vaaludest vedas auto end sealt läbi.

Mõni tunnike sihtpunktis mölutades hakkas tekkima plaan tagasi sõita. Peas käis mõte, et mida hiljem minema hakata seda valutum peateepeal sõita on aga seda suuremad hanged külateepeale tekivad. Kl 21 paiku minema hakates suutsime juba enne maja eest lahkumist kinni jääda. Kui sihtpunkti jõudes oli auto rahvast täis ja raske, siis tagasi tulekul oli auto kõvasti kergem. Saanud maja eest end lumest lahti sai mõned meetrid hoo sisse võtta kui oli näha, mis väikestest vaaludest saanud oli. Lumi oli põllupealsetel kohtadel 40-50cm hunnikutesse kuhjunud ja mitte ainult paaris kohas vaid kohati oli mitukümmend meetrit järjesti sellist "teed". Ainuke mõte oli, et autol piisavalt suur hoog sees 2-3 käiguga hoida, et kuidagi neist läbi saada. Alla 40-50 ei julgenud kuidagi kiirust lasta. Vaaludesse sisse sõites oli lund nii palju et kohati mattus terve auto lume alla.

Peale 3km lumerallit otsustas generaatori rihm, et laseb mõnda aega generaatoril puhata ja lihtsalt libiseb seni. Aga üks põhjus, miks ma nõustusin sellist pikka otsa ette võtma oli just see, et saaks akut laadida kuna paar nädalat iga päev linnas väikeseid otsi sõites hakkas aku juba ära surema. Kuna olime sel hetkel keset pärapõrgut kus lähima asustuseni on mõni kilomeeter kõmpida, siis oli see kõige ebasobivam moment jala edasi astumiseks. Õnneks hakkas generaator mõne aja pärast jälle laadima ja tekkis lootus õnnelikult edasi sõita.

Mingi valemiga õnnestus lõpuks peateeni jõuda ja ots Tallinna poole pöörata. Kui hoolimata suurest tuisust ja olematust nähtavusest sai 70'ga sõita, siis alates neljarealisest pärnu maanteest läks jälle huvitavaks. Aeglasem rada oli üsna sõidetav aga kiirem rada oli nii lumes nagu oleks see viimati enne lume saabumist kasutuses olnud. Mingi hetk tekkisid jälle kiirendajate autod taha kes ootasid kannatamatult mööda pääsemist. Kuna kiiremal rajal oli oma 20cm pehmet lahti lükkamata lund, mis tuulega kohati hunnikutesse oli kuhjunud, siis möödasõit võis üsna ootamatult lõppeda. Nii ka minu taga olev piruka vend üritas tagant hooga kõrvalritta sõita. Korra õnnestus isegi oma auto ninaots minu auto keskosani välja vedada kuni ta järsku minu rajale tagasi pööras. Sedasi oma 3 korda teinud jättis vend jonni ja istus ilusti minu taga. Ühe sellise venna üritus oli 10km enne Tallinnat ka näha. Keegi oli oma kaubikuga eraldusribale nii kaugele lumme sõitnud, et selleks oli vaja oma 80-90km/h kiirust. Panama silla juures võttis piruka mees jõu kokku ja pressis lõpuks ikkagi end kõrvalreast ette. Meie kiirus paraja pika autorongi taga oli sel ajal juba 40km/h peal.

Kogemus sellise ilmaga sõita oli üsna erakordne. Mina oma teadliku elu jooksul veel nii kehvade tee- ja ilmaoludega nii pikka teed sõitnud ei olnud. Kuigi mul on auto täis kõikvõimalikku ennetavat kola alates köitest, helkurvestidest kuni labidani välja, siis külavaheteel poolemeetrisesse hange kinni jäädes võib ainult unistada sealt läbi kaevamisest. Auto võib ju lahti kaevata aga kui selliseid hunnikuid on põllupealsel teel 50m jutti, siis jäädki neid kaevama.

Lugedes tänahommikusi uudiseid inimestest, kes eile õhtust saati autodes lumevangis veedavad, läks mul veel hästi.