Parts: "mind ei huvita mida mingid 900 inimest internetis arvavad"

Äripäevas välja toodud karm tõde Eesti internetilehekülgede statistika kohta peale suurt reformi kui .ee lõpulised domeenid muutusid tasuliseks. Paremad lõigud on lausa väärt tsiteerimist: "See tähendab, et  internetist on kadunud hinnanguliselt 880 miljonit lehekülge enamasti eestikeelset informatsiooni. “Meie kõige pessimistlikum hinnang jaanuaris oli suurusjärgus 500  miljonit ja ka selle numbri pihta saime ohtralt kriitikat. Nüüd on tõde teada ja tuleb välja, et hävitustöö on olnud jahmatavalt põhjalik.”

Asjale paneb punkti Partsi kommentaar, et tal on sügavalt ükskõik, mis domeenihaldusega toimub, tähtis on saadav rahahulk mitte inimeste arvamus. Kuna valmiste aeg õige lähedal siis IRL kaotab "tänu" Partsile tõenäoliselt nii mõnegi hääle (pigem mõnikümmend..mõnisada häält). Kui selline suhtumine on domineeriv antud teema puhul, siis tõenäoliselt kehtib see ka muude teemade puhul. Mida tahta poliitikust, kellel sügavalt ükskõik teiste arvamusest?

Tegelikul on neid sigadusi veelgi tehtud. Võtame kasvõi tudengitelt õppelaenu osaline kustutamise kaotamine riigisektorisse tööle asumisel ja lapse saamisel. Üks üksikkandidaat on seda teemat nii kommenteerinud: "Koheselt  tuleb taastada õppelaenude kustutamine riigi ja  omavalitsussektorisse tööle asujatele ja lapse sünnitanud tudengitele.  Selle lubaduse murdmine REF-i ja IRL-i poolt oli suurim sigadus
tudengite suhtes, mida tänane valitsus on teinud. Valitsus ei tohi oma sõna murda, kuid just seda ta tegi, seega puudub  nende vastu ka usaldus. Miks peaksime siis uskuma IRL-i tasuta  kõrghariduse lubadust, kui nad juba ükskord on oma sõnu söönud."

Eesti Energia teenusepakkujana ja potensiaalse tööandjana

Lugedes nädalavahetusel Postimehest lugu "vägikaikavedu elektrimonopoliga võttis maaperelt Eestis elamise isu" tekkis selle looga seoses palju assotsiatsioone, kuidas EE inimestega käitub. Neid lugusid on mitu, mõni seotud tutvusringkonnaga, mõni minu endaga.

Ühel tuttaval on juba mõnda aega vaidlusobjektiks 60000EEK arve, mida EE sisse nõuab kuigi inimene teab, et ta sellises ulatuses elektrit pole mõne kuuga suutnud ära kasutada. Tõenäoliselt on sinna nõude sisse külma kõhuga lisatud ka kaod liinides, mis alati ja igal pool tekivad. Kuna EE jaoks pole vastuvõetav kompromissi leidmine ja nõude tagasi võtmine siis nendepoolne "kompromiss" on teha järelmaksu leping kus sissemaks on 30% ning ülejäänud kokkuleppel. Vastutulelikkus missugune?

Üks lugu natukene seotud ka minu endaga. On asju, mida võiks jätta enda teada kuid on ka asju, millest rääkimine on hoiatuseks nii mõnelegi. Mõni aeg tagasi otsis EE omale töötajat "Analüütik - IS seadistaja", kus töö sisu oli järgmine: "Sinu rolliks saab olema Eesti Energia toodete ja
teenuste seadistamine infosüsteemis. Analüüsid tootejuhtidelt saadud
informatsiooni ning lood nende sisendile tuginedes vajaliku algoritmi.
Sisestad info infosüsteemidesse ning haldad neis meie tooteid ja
teenuseid. Sinu töö lahutamatuks osaks on suhtlemine kasutajatega
erinevates, sh. rahvusvahelistes tiimides." Sellise pakkumisega pöörduti ise minu poole. Töö tundus huvitav ja käis ka mõte, et miks mitte proovida. Taolisi üleostmise pakkumisi on tehtud ennegi kuid valdav enamus pole neist tõsiseltvõetavad ega vaja bakalaureusest kõrgemat haridustaset. Teatud põhjustel ma loobusin sellest pakkumisest. Mõni aeg hiljem sattusin kokku ühe konsultatsioonifirma esindajaga kes juhuslikult oli sellest tööpakkumisest teadlik ja ka mingil määral seotud. Õpetlik lugu oli selline, et EE leidis omale sellele kohale igati hea ja haritud töötaja. Kokku lubati kõike head ja paremat sh palganumbriks €2000+. Kui aeg jõudis paberite allkirjastamiseni olid numbrit ja tingimused sootuks teised kui algul lubatud. Kui tööandja vassib juba töölepinguga, siis mis võib veel juhtuda töökohustuste ja muude tasudega kui sa nende järgi ei tantsi.

Ma ei pruugi teada viimase loo detaile peensusteni aga asja sisu jääb samaks - teatud kohtadest tuleb eemale hoida. Eesti on kahjuks liiga väike koht, et leida omale stabiilne, võimetele vastav töö ja aus tööandja.

Tegijal juhtub (allikas ÄP)

- Helsingi messikeskuses algab 25. veebruaril mess "Oma kodu, oma suvila, oma õud".
- Aasta lõpus üleval olnud naksuvõlg on likvideeritud, tõdes ettevõtte juht.
- Tõutruult on nad püüdnud elustada Victoria-aegset Londoni ja anda edasi tolle ajastu vaimu.
- Suuremad ahastajad olid mullu välisfirmade tütred. (Pidi olema rahastajad.)
- Leedu valitsus tõstis mullu maske 8% ulatuses.
-
Kui isegi koolitused keskendusid meil mõni aasta tagasi sellele, kuidas
teisele osapoolele valutumalt ja suhteid rikkumata "ei" ütlema õppida,
siis nüüd on jõutud ilmselt pendli teise otsa ja vastukaaluks tasuks
õppida elule "jah" ütlema.
- Puhaskasuhjum vähenes 27,9 mln eurolt 9,3 mln eurole. (Kui ei oska kasumi ja kahjumi vahel valida.)
- Teine suurim kasvaja oli segalast tasemelt 17,0 tuhat tonni tasemele 26,1%.
- Meenutusi ajaloost 17.02.1997. Võrumaal Sõmerpalus asuv seaveski AS Toftan alustas tööd täisvõimsusel.
- Kraft tõstis Cadbury ülevõtmise pakkumise varasemalt 770 pennilt 850 pannile.
- Muuga Saddam töötab alakoormusega.
- EL toetab passivmajade ehitajaid heldelt.
- Vaadeldakse lähemalt juhtumis- ja tugiteenuseid.
- Mind kui omanikku ajavad väga paljad asjad närvi, aga ma ei lähe ju tänavale protestima.
- Saksa kelmide tuumiku moodustas kolmikust sõpradepaar ülikoolipäevilt Münchenist.
- Tooraine hinnatõus jäetakse lihtsabaselt lõpptarbijale maksta.
- Tõenäoliselt hinnad Trallinna lõunapiirkonnas hoopis langevad 10%.
- Eks kujutelm on ikka kohati selline, et kuskil on majavalitsused, kukil on töötud korstnapühkijad...
- Juhtkuri
- Ettevõtte juhatuses on 2 liigest ja nõukogus 4 liigest.
- Milliseid isakulutusi peate tegema eurole üleminekuga seoses?

Suusavõhma rohkem kui ära jaksan kasutada

See oli 10 päeva tagasi kui sai esimest korda Nõmmel-Harkus 25km klassikas sõidetud. Peale sõitu juhtus küll väga loll lugu, nimelt ühe jala põlv andis end tunda. Varem on põlve probleemid tunda andnud joostes ja mitte kunagi suusatades, täpselt uisutehnikas. See pole mitte hea kuna esimest korda olen end kirja pannud ka Tartu Maratoni 63km rajale.

Aga täna võtsin teadlikult ette 25km raja uisutehnikas, et aru saada kas põlveprobleem ka uisutehnikas tunda annab. Õnneks mitte. Peale 25km klassikat sain pere ja töö kõrvalt kõigest korra 10km uisku paar päeva tagasi sõita. Eeldasin, et nädalane vahe suusatamises on pigem halb kui hea. Aga võta näpust.
Terve tänase 25km peale ei õnnestunud mul leida ainsatki inimest, kellega võrdväärne tempo leida. Kõik, keda silm eespool vähegi seletas, olid oma tempos. Suur osa rajast sai ka üksi sõidetud ja esimest korda tundsin, et võiks tempot tõsta aga pole kellegagi koos sõita või kellelegi järgi vähemalt punnitada. Võhma oli ja jäi ülegi. Isegi peale 25km tundsin, et teeks 10km veel otsa aga jalalihased andsid juba märku väsimusest mille tõttu suhteliselt lõpusirgel ka väike kukkumine toimus. Väsinud jalalihaseid on üsna keeruline talitseda kui nad ei jõua enam teha seda, milleks nad mõeldud on.
Ka laskumistel tundsin, et mu suusad on üsna hästi määritud kuna nii mõnigi kord oli tunda kuidas eesolijale vaikselt lähemale libisesin. Võimalik, et selles oli "süüdi" ka tugevam hoo andmine.
Kui tavaliselt on sellise pika ringi aeg 4min/km, siis täna oli selleks 3:37min/km koguajaga natuke alla 1h 30min. Pulsikella vaadates oli üsna suure ajast pulss 154l/min kandis ning vähe kiiremat sammu tehes 159-163l/min, mis oli täiesti talutav. Olen tähele pannud, et kui pulss 167l/min kanti läheb, mida juhtub vahel tõusude lõpus, hakkab toss välja tulema ja siis tuleb hoog maha võtta. Klassikatehnikas võib muidugi ainult unistada sellisest ajast kuid uisutehnikat kombisaabaste ja -suuskadega sellise ajaga võib täitsa rahule jääda.
Tegemist peaks olema tegelikult ammu teada treeningu tehnikaga. Mäletamist mööda enne suuremat võistlust tehakse nädal varem pikk koormav distants. Peale seda mõni päev hiljem lüheb kiirem distants ja siis mõne päeva pärast võistlema. Ma võin muidugi midagi puusse panna aga eks parandage kui eksin.
Üks suusakaaslane, kelle ringiajad 3:30-3:45 kanti on, võiks küll endast märku anda. Saab ehk endalegi keele vestile.

Suusavarustusel ja suusavarustusel on ikka vahe

Häid kogemusi ei saa kohe enda teada hoida. Eriti, kui on talvehooaeg ja nii mõnelgi veel ees otsustav suusavarustuse ost.
Üsna suur osa vaba finantsi läks (ja läheb veel) sel talvel talvevarustuse täiendamise peale. Atomicu võistlussuusad said selga omale korralikud klambrid. Korralikumate viiskude peale oli vaja ka asjalikumad saapad osta. Suure valimise-uurimise peale sai lõpuks valitud Salomoni RC Carbon klassika saabas. Sai ka üht eelmise aasta mudelit proovitud kuid seda saabast proovides oli tunne nagu jalas polekski midagi. Odava kombisaapa pealt tulnu jaoks oli tegemist väga suure edasiminekuga.
Peale mõnekümne kilomeetri sõitmist on kogemusi juures ja õnneks ainult häid.
Saabas on väga mugav, mitte kusagilt ei pigista ega loksu. Pildil olev saapa kõrgem "kaelus" läheb tihedalt ümber jala ja ei lase ka kõrgema lume sees tatsates lund saapa vahele. See oli mu eelmise kombisaapa suuremaid probleeme. Kodunt suure lumega autosse minnes tuli pidevalt saapa vahelt lund rookida. Lisaks on saapa taga pool pingutusvõimalus vastavalt oma jala järgi. Ka sõites on saabas just selline nagu olema peaks. Kombisaapa põhiline mure oli, et tald liigub absoluutselt iga sõidu ajal omalt kohalt ära ja varbad on lõpuks otse saapa põhja peal. Kombisaapaga uisku sõites oli pika aja peale tunda ka teisi probleeme nagu mõnest kohast natukene vale kuju. Selle tulemusena on osa saapast nagu surutud vastu talda samal ajal kui talla teine pool samahästi kui ei puudutagi saabast. Pikema aja peale tekitab see lihase krampe.

Täpselt sama asi on ka tegelikult kasvõi suusariietega. Olles aastaid tagasi suusatanud suvalise talvekombinesooniga ja puuvillase raske kampsuniga ning sõites nüüd võistlusriietega on vahe ikka mäekõrgune. Lisaks kergusele lasevad need riided kõikvõimalikke liigutusi teha ilma tunda andmata, et kusagilt midagi kitsaks hakkab jääma. Hoolimata üliõhukesele riidele võib ilma probleemideta nendega sõita ka -25C külmas ja ei lase ka tuult läbi. Eelmine talv sai edukalt katsetatud -25C juures.

Oles ise alustanud odavast suusavarustusest minnes järg-järgult üle kallimale olen aru saanud, et tõeline sõidumõnu algab alles kallimast varustusest. Orientiiriks võiks öelda et 1500kr/100EUR eest ikka normaalseid saapaid ei saa. Samamoodi ei saa alla 2000kr/130EUR eest korralikke suuski. Ka ei soovita osta alla 1000kr/65EUR maksvaid suusakeppe kuna paari-kolme aastaga painduvad need läbi. Mul on siiani alles umbes 500EEK maksvad suusakepid. Peale 3 aastat on nad silmnähtavalt paindunud ja sõites on iga tõukega tunda kuidas nees painduvad.

Teine suur kulutus on riided, kus tõenäoliselt alla 5000kr ei saa poest asjalikku komplekti. Et üldse mingeidki suusakomplekti koos riietega saada läheb tõenäoliselt 6000-7000kr poes kohe ära. Aga kui tahta ka sõidumõnu, siis 10000-15000kr on summa, mida peaks välja käima. Üsna kallis spordiala kuid vaadates seda rahvamassi, mis iga päev metsa all toimub, siis tegemist on raha paigutusega õigesse kohta - oma tervisesse. Kui võimalik, "raiska" parem praegu see raha oma tervise peale kui aasta(kümnete) pärast sama raha rohtude peale.

Lumehang müügis osta.ee keskkonnas

Osta.ee keskkonda läks müüki vägagi eksklusiivne asi - lumehang. Lugu on kajastust leidnud ka juba lehes ning kogunud ulmeliselt külastusi. Hetke seisuga üle 37000. Kel soovi pakkumises osaleda, klikaku siia. Omal ka mõned küsimused seoses hange omandiõiguse ja saatmisvõimalustega seoses :)

Öine kojusõit lumevangis

Mingil imelikul põhjusel olin ma nõus eile peale tööd tegema 100km edasi-tagasi sõidu Tallinnast Haapsalu suunas. Linnast välja sõit oli kl 18 paiku üsna valutu. Kõvemad mehed suutsid 100km/h lauluga eest ära sõita. Tundub, et ka rekkameestel oli pidu kes rõõmsalt talda andsid ja suurest osast väikestest mööda end vedasid. Kohale jõudes oli viimased 6km kruusa-külavahetee, kus sahk käib nii kuidas jumal juhatab. Hoolimata tee peale tuisanud 20-30cm vaaludest vedas auto end sealt läbi.

Mõni tunnike sihtpunktis mölutades hakkas tekkima plaan tagasi sõita. Peas käis mõte, et mida hiljem minema hakata seda valutum peateepeal sõita on aga seda suuremad hanged külateepeale tekivad. Kl 21 paiku minema hakates suutsime juba enne maja eest lahkumist kinni jääda. Kui sihtpunkti jõudes oli auto rahvast täis ja raske, siis tagasi tulekul oli auto kõvasti kergem. Saanud maja eest end lumest lahti sai mõned meetrid hoo sisse võtta kui oli näha, mis väikestest vaaludest saanud oli. Lumi oli põllupealsetel kohtadel 40-50cm hunnikutesse kuhjunud ja mitte ainult paaris kohas vaid kohati oli mitukümmend meetrit järjesti sellist "teed". Ainuke mõte oli, et autol piisavalt suur hoog sees 2-3 käiguga hoida, et kuidagi neist läbi saada. Alla 40-50 ei julgenud kuidagi kiirust lasta. Vaaludesse sisse sõites oli lund nii palju et kohati mattus terve auto lume alla.

Peale 3km lumerallit otsustas generaatori rihm, et laseb mõnda aega generaatoril puhata ja lihtsalt libiseb seni. Aga üks põhjus, miks ma nõustusin sellist pikka otsa ette võtma oli just see, et saaks akut laadida kuna paar nädalat iga päev linnas väikeseid otsi sõites hakkas aku juba ära surema. Kuna olime sel hetkel keset pärapõrgut kus lähima asustuseni on mõni kilomeeter kõmpida, siis oli see kõige ebasobivam moment jala edasi astumiseks. Õnneks hakkas generaator mõne aja pärast jälle laadima ja tekkis lootus õnnelikult edasi sõita.

Mingi valemiga õnnestus lõpuks peateeni jõuda ja ots Tallinna poole pöörata. Kui hoolimata suurest tuisust ja olematust nähtavusest sai 70'ga sõita, siis alates neljarealisest pärnu maanteest läks jälle huvitavaks. Aeglasem rada oli üsna sõidetav aga kiirem rada oli nii lumes nagu oleks see viimati enne lume saabumist kasutuses olnud. Mingi hetk tekkisid jälle kiirendajate autod taha kes ootasid kannatamatult mööda pääsemist. Kuna kiiremal rajal oli oma 20cm pehmet lahti lükkamata lund, mis tuulega kohati hunnikutesse oli kuhjunud, siis möödasõit võis üsna ootamatult lõppeda. Nii ka minu taga olev piruka vend üritas tagant hooga kõrvalritta sõita. Korra õnnestus isegi oma auto ninaots minu auto keskosani välja vedada kuni ta järsku minu rajale tagasi pööras. Sedasi oma 3 korda teinud jättis vend jonni ja istus ilusti minu taga. Ühe sellise venna üritus oli 10km enne Tallinnat ka näha. Keegi oli oma kaubikuga eraldusribale nii kaugele lumme sõitnud, et selleks oli vaja oma 80-90km/h kiirust. Panama silla juures võttis piruka mees jõu kokku ja pressis lõpuks ikkagi end kõrvalreast ette. Meie kiirus paraja pika autorongi taga oli sel ajal juba 40km/h peal.

Kogemus sellise ilmaga sõita oli üsna erakordne. Mina oma teadliku elu jooksul veel nii kehvade tee- ja ilmaoludega nii pikka teed sõitnud ei olnud. Kuigi mul on auto täis kõikvõimalikku ennetavat kola alates köitest, helkurvestidest kuni labidani välja, siis külavaheteel poolemeetrisesse hange kinni jäädes võib ainult unistada sealt läbi kaevamisest. Auto võib ju lahti kaevata aga kui selliseid hunnikuid on põllupealsel teel 50m jutti, siis jäädki neid kaevama.

Lugedes tänahommikusi uudiseid inimestest, kes eile õhtust saati autodes lumevangis veedavad, läks mul veel hästi.