Veelkord Avatarist

James Cameron on minu jaoks omamoodi fenomeniks saamas. Avatar on üks tüüpiline Cameronlik film, mis mehe suurusehullustust välja elab, kusjuures seda väga hästi tehes. Isegi kui film kuulub fantastika ossa, näitab filmi viimistluse tase midagi, mida keegi teine pole suutnud. See on film suure kujutlusvõimega inimestele, teistele jääb ta lihtsaks Ameerikalikuks fantastikaks ja ei midagi muud. Sellele sain kinnituse ka kohapeal, kus selja taga kostsid kommentaarid a la, ma lootsin midagi muud, tüüpiline Ameerika film jne. Võiks pigem öelda, et tüüpilise karpi surutud inimese mõtlemine, kes ei suuda out of the box mõelda.
Ma pole kunagi ühtegi filmi teist korda kinos vaatamas käinud aga Avatariga tegin erandi. Kui esimest korda oli film lihtsalt nauditav, siis teisel korral suutsin keskenduda detailidele, mis suure actioni saatel enne tähelepanuta jäid. Luminentseeruv taimestik, Fallujah mäestik, pärismaalaste omavaheline keel ja suhtlemine loodusega. Kogu selle teistmoodi maailma jälgimine jäi ilma teise korrata kuidagi poolikuks.
Kui enne teist korda vaatama minekut mõtlesin, et kas ikka on mõtet juba nähtut uuesti vaadata. Lugedes igaks juhuks ka teiste näidatavate filmide kommentaare, paistsid selgelt välja kommentaarid stiilis kuhu jäi filmi puänt, mis sellega öelda taheti, teema jäi poolikuks jne. Kui Avatar seadis filmitegemisele uue taseme, siis kahjuks ei ületa ükski hetkel näidatav film seda taset.