Talvehooajaks valmistumine

Sügis on käes. Selle kinnituseks on ka esimene külmetushaigus hiljuti läbi põetud. Kuigi haigus ise polnud väga tõsine oli olemine ikkagi sant. Meeldivam teema on hoopis see, et parimal juhul saab natukene rohkem kui 2 kuu pärast suusad alla panna. Oma treeningupäevikut vaadates avanes selline võimalus näiteks 2004. aasta novembri viimastel päevadel ja 2009. aastal 20. novembri paiku.
Aga, et talvel ka midagi teha jõua ning haigevoodis aega ei peaks veetma, tuleb natukene end ette valmistada.

• Trenn. Jõusaalis küll terve suvi käidud ning isegi kui lihasmass lubaks vabalt suusatada, siis vastupidavus pole tõenäoliselt suurem asi. Mäletan eelmise talve lõppu kus mingit probleemi ei valmistanud paari tunnised suusatamised suhteliselt suurtel koormustel. Jõusaalis oli sellise vastupidavusega lausa lust olla. Ei mingit hingeldamist, väga kiire taastumine ja jõudu jäi veel treeningu lõpus ülegi. Päris samasugust seisundit enne talve tõenäoliselt ei saa, aga midagi siiski. Tähendab see seda, et trenni 10 minutilist soojendusjooksu tuleb aegamisipikendada kuni üks trenn tehagi ainult jooksu jaoks ja võibolla ka midagi seadmetega juurde. Kindlasti aga peaks 12km tunnikiirusega suutma 30-45minutit jooksu ära taluma. See on piisav, et julgeks suusarajale minna.
• Vastupidavus külmale. Kõige mugavam viis selleks lihtinimesele on tõenäoliselt külma veega karastamine. Eelmine aasta sai alustatud detsembris aga kuna siiani on esimesest külmetusest kehv enesetunne meeles, siis võiks sellega varem pihta hakata. Eelmine aasta sai sama asi läbi tehtud ning ma ei mäletagi, et oleks kordagi talvejope selga tõmmanud. Viluda ilma jakk ja soojem kampsun olid piisavad. Hea meenutada vanu aegu :) Haigeks loomulikult kordagi sel ajal ei jäänud. Aga et need vanadeks aegadeks ei jääkski, siis sel aastal uue hooga sama asi. Kusjuures külmema kui 7C veega end näiteks üle kasta ei annagi kodustes tingimustes. Kraanist lihtsalt ei tule külmemat vett:) Loomulikult alustan 3 korda soojema veega kuni soovitud miinimum käes.
• Vitamiinid. See on vist ainuke asi, mille otsest mõju on suhteliselt võimatu tunda. Lisaks vitamiinidele küüslaugu tabletid, kaltsiumi tabletid, kõikvõimalike puu- ja juurviljade toormehud jms kraam. Kõike seda tunde järgi võttes on neist täiesti piisanud, et talvekuudel korralik power pidevalt sees oleks.

Ahjaa, unustasin sportliku koha pealt ka rattaga sõitmise. Jõusaalis trenasöör-rattaga sõita pole ikka päris see. Aga kõikvõimalikul ajal rattaga tööl käia ei tee üldse halba. Kõigil seda võimalust töökoha kauguse tõttu ei pruugi olla, aga kel on, siis ainult laiskus ei lase rattaga tööl käia. Omast kogemusest, kui 25-30C suvekuumusega ei viitsinud ratta selga istuda. Oleks siis jala läinud, aga ei.

Enne talve tuleks muidugi ka suusad korda teha. Praegu vist suusapõhjasid ei lihvita veel Hawaiis?

Lõpuks ometi - põlv laseb jälle trenni teha

See oli kas 2003. või 2004. aastal kui ma Slovakkias mäesuuskadel niimoodi kukkusin, et tagumik sõna otseses mõttes sinine, põlv nagises ja veel sada muud häda. Kuna vabal ajal meeldib ka vahel joosta, siis selle valutava põlve tõttu olen tunnistelt jooksudelt tagasi tulnud ka lonkavana. Iga samm teeb lihtsalt nii palju valu, et ei kannata astudagi. Noorelt tehtud lollused, millega peab ülejäänud elu elama.

Kuna jooksmisest asja ei saanud enam, siis talisport - suusatamine sobib seda hästi asendama. Suveks aga tuleb midagi muud välja mõelda, milleks on näiteks jõusaal. See oli oma 2 aastat tagasi kui sai hakatud jõusaalis käima. Ei lasknud see põlv ka seal isegi soojendusjooksu teha ilma et oleks hakanud endast märku andma.

Viimasel ajal on aga asjad muutunud. Juba väga pikka aega pole põlv endast märku andnud ning edukalt saab ka teha ka mõnekilomeetrise soojendusjooksu. Kõige selle taga pole aga miski muu kui oma keha kuulamine. Kui varem ei julgenud ma jõusaalis teha näiteks jalapressi harjutusi kuna kartsin põlvele liiga teha, siis ettevaatlikult asjale lähenedes hakkasin pihta väikestest raskustest. Hetkel tundub, et vaikselt kuid pidevalt arenenud jalalihased on need, mis hoiavad põlve tervena. Tõenäoliselt on asjalood sellised, et peale jõusaalist loobumist ning jooksuga jätkamist võib ükspäev põlvehäda end jälle märku anda.

Need ajad on kahjuks küll möödas kui julgesin ühe jala peal 20+ kükki teha ilma väsimust tundmata. Jõudu oleks aga miks riskida mitme kuu töö ära nullimisega ning sinna otsa veel mitmekuise taastumisega. Siinkohal üks huvitav seik jõusaalist, kus on inimesi kes teevad jalapressi harjutusi 100kg raskustega aga on ka "põkke", kes teevad selle raskusega sooja ning õiged raskused, mida ma näinud olen, on 300+kg. Tekib küsimus, kas tõesti peab mees suutma oma kahe jalaga terve mitmeliikmelise perekonna üles tõstma.

Ortopeed on mõni aeg tagasi ka põlve kohta öelnud, et jooksmisest, kaugushüppest jms jalga põrutavatest aladest pean loobuma. Põlvel olevat mingi liigesevedelikuga probleem ning sellepärast ka liigutamine valulik. Siiani olen pidanud sellega leppima, kuid nagu näha võib õige tegutsemise korral üht-teist siiski veel ära teha. Tõenäoliselt ei pääse selliste traumade korral aga vanaduses esile tulevatest hädadest, millest põlvehäda kindlasti kohe välja ei jää.
Niiet, mõelge, enne kui ekstreemsporti harrastama lähete. Äkki on oma jalgade ja kätega tulevikus ka midagi asjalikku plaanis teha.

Esimesed muljed peale 2-nädalast doktorantuuri

Ei püüa siin kedagi ära hirmutada või julgustada, kas doktorantuuri edasi õppima minna või mitte. Püüaks pigem edasi anda mõtteid, millised doktoriõpingud välja näevad, mida see endas sisaldab ja sellega ehk mõtteid anda neile, kes plaanivad sama teed jätkata.

TTÜ Arvuti- ja süsteemitehnika erialas toimub hämmastavalt palju tegevusi. Kui ma magistris tegin läbi Informaatika eriala, siis kõik oli küll ilus ja tore kuid ei jäänud silma kõikvõimalikke projekte jms, mis koolis aktiivselt läbi viidaks. Võimalik, et tarkvaraarendusse ei süüvitud magistris nii põhjalikult kui doktorantuuris kuid siiski, vahe on sees võrreldes Arvutitehnika instituudiga. Võrdluseks toimub Arvutitehnika raames üsna mitu rahvusvahelist projekti, loengud välisülikoolide professoritelt jms.
Ka minu tegevused seoses TTÜ'ga on nüüdsest ametlikult paberil kirjas. Tegevuste sisuks on magistratuuris alustatud teema - sensorvõrgud. Kui magistrantuuris oli põhitegevuseks engineering, siis doktorantuuris pigem teaduslik lähenemine probleemidele. Sellest lähtuvalt on viimase aja põhitegevuseks olnud kõikvõimalike teadusartiklite lugemine, ettekannetel käimine (hetkel küll pigem kuulaja rollis), et seda nö suurt pilti kokku panna, kus maal arendusega üldse ollakse.

Juba mõnda aega olen ma avastanud endas ühe huvitava iseärasuse. See oli kusagil 2-3 aastat tagasi, kui ma hakkasin oma suvalisel hetkel tulnud ideid kirja panema. Neid tuleb igasuguseid, seinast-seina. Kui idee kirjas, siis hiljem, natukene asja seedinuna, annan hinnangu, kui mõtekas ja kui keeruline seda on realiseerida. Hetkel on selliseid ideid tulnud oma 3xA4 lehekülge ehk julgelt üle 30. Hiljem olen avastanud, et mõned neist on küll juba realiseeritud aga on ka väga huvitavaid, mille realiseerimise suunas ise püüan liikuda. Tundub, et mida rohkem erinevate inimeste kirjutisi lugeda, seda rohkem neid ideid tuleb kuna üsna mitmes kohas tekib küsimus, et miks see nii tehti või et teistmoodi oleks saanud ju paremini. Vahel tekib neid ideid isegi unepealt. Alles hilljuti oli juhus, kus hommikul silmad lahti tehes oli esimene mõte, et vot see idee tuleks ära teha, miks seda siiani pole tehtud.

Üks suur vahe magistri ja doktoriõpingutes on ka see, et õpingukava on üsna hõre. Kui magistratuuris oli esimeste semestrite koolis olemise aeg 3-4 päeva nädalas kindlasti ning iga päev oma 3-4 tundi, siis magistris on asjad natukene lihtsamad. Nädala peale tuleb kohapeal olla paaril-kolmel päeval ja need ka enamasti õhtused ajad mitte üle paari tunni. Isegi sellise tempoga saavad ained läbi 2-3 õppeaastaga. Üks mis kindel, ainete läbimisega ei ole mõtet kiirustada. Seda sellepärast, et ainete sisu on palju põhjalikum kui magistratuuris ning väga suur iseseisva töö osakaal ei laseks väga sügavuti minna, kui vaja on teha palju aineid korraga. Teine põhjus on oma teadusliku töö sidumine aine sisuga. Et tekiks mingi reaalne kasu sellest ainest. Kui see veel siduda oma erialase uurimisega, õpid töö käigus aines saadud teadmisi ka kasutama. Selle tõttu ei kavatse ma semestris rohkem kui 1-3 ainet korraga võtta olenevalt nende raskusest.

Üks suuremat sorti erinevus on veel matemaatikas... Jah, just see keskkoolist alates suurema osa jaoks vihatud aine. Võrdluseks, magistrantuur on võimalik läbida ilma matemaatikat puutumata kuid doktorantuuris, vähemalt tehnikaalases, sellest ei pääse. Bakas õpitud kõrgem mate jääb juba üle viie aasta taguse aja taha ning selle meeldetuletamisest ei pääse, kui tahad vähegi sügavamalt asjadele otsa vaadata. 2009. aastast hakkas küll kehtima TTÜ's uus doktorantuuri õppekava ning seal ei ole otseselt matemaatikat sees. Tegelikult "konkreetne matemaatika" on, aga see on informaatikaga seotud matemaatika, mis on natukene "nuditud ja hakitud" võrreldes "Matemaatika doktorantidele" ainega. Ja isegi, kui ei võta ainet, mis pole otseselt matemaatika, siis üsna pea avastad, et seal siiski on üsna palju algoritme jms, mida tuleb hakata lahendama. Üheks näiteks on "eriseminar doktorantidele", mille ma heas usus sel semestril võtsin. Eeldades hoopis teistsugust aine sisu, sai esimeses loengus selgeks et ei pääse sellistest asjadest nagu singulaarlahutamine, koorimisest, maatriksite dekompositsioonist, konformismist, kahendaritmeetikast,  geneetilistest algoritmidest, neuronvõrkudest jne. See nimekiri on tegelikult veel kordades pikem, aga ehk annab see aimu, mida võib ühe üsna üldise nimega ainenimetuse alt leida.
Kuidas siis matemaatikast jagu saada, kui pole just matemaatika eriala tudeng? Näiteks sellega, et mõned vabad hetked pühendada juba kunagi õpitud teadmiste meelde tuletamisele, võtta raskemat matemaatikat nõudvad ained järgmistel semestritel, et oleks aega end asjaga kurssi viia. Aega selleks on ju küll, sisuliselt 4 aastat.