Ei püüa siin kedagi ära hirmutada või julgustada, kas doktorantuuri edasi õppima minna või mitte. Püüaks pigem edasi anda mõtteid, millised doktoriõpingud välja näevad, mida see endas sisaldab ja sellega ehk mõtteid anda neile, kes plaanivad sama teed jätkata.TTÜ Arvuti- ja süsteemitehnika erialas toimub hämmastavalt palju tegevusi. Kui ma magistris tegin läbi Informaatika eriala, siis kõik oli küll ilus ja tore kuid ei jäänud silma kõikvõimalikke projekte jms, mis koolis aktiivselt läbi viidaks. Võimalik, et tarkvaraarendusse ei süüvitud magistris nii põhjalikult kui doktorantuuris kuid siiski, vahe on sees võrreldes Arvutitehnika instituudiga. Võrdluseks toimub Arvutitehnika raames üsna mitu rahvusvahelist projekti, loengud välisülikoolide professoritelt jms.
Ka minu tegevused seoses TTÜ'ga on nüüdsest ametlikult paberil kirjas. Tegevuste sisuks on magistratuuris alustatud teema - sensorvõrgud. Kui magistrantuuris oli põhitegevuseks engineering, siis doktorantuuris pigem teaduslik lähenemine probleemidele. Sellest lähtuvalt on viimase aja põhitegevuseks olnud kõikvõimalike teadusartiklite lugemine, ettekannetel käimine (hetkel küll pigem kuulaja rollis), et seda nö suurt pilti kokku panna, kus maal arendusega üldse ollakse.
Juba mõnda aega olen ma avastanud endas ühe huvitava iseärasuse. See oli kusagil 2-3 aastat tagasi, kui ma hakkasin oma suvalisel hetkel tulnud ideid kirja panema. Neid tuleb igasuguseid, seinast-seina. Kui idee kirjas, siis hiljem, natukene asja seedinuna, annan hinnangu, kui mõtekas ja kui keeruline seda on realiseerida. Hetkel on selliseid ideid tulnud oma 3xA4 lehekülge ehk julgelt üle 30. Hiljem olen avastanud, et mõned neist on küll juba realiseeritud aga on ka väga huvitavaid, mille realiseerimise suunas ise püüan liikuda. Tundub, et mida rohkem erinevate inimeste kirjutisi lugeda, seda rohkem neid ideid tuleb kuna üsna mitmes kohas tekib küsimus, et miks see nii tehti või et teistmoodi oleks saanud ju paremini. Vahel tekib neid ideid isegi unepealt. Alles hilljuti oli juhus, kus hommikul silmad lahti tehes oli esimene mõte, et vot see idee tuleks ära teha, miks seda siiani pole tehtud.
Üks suur vahe magistri ja doktoriõpingutes on ka see, et õpingukava on üsna hõre. Kui magistratuuris oli esimeste semestrite koolis olemise aeg 3-4 päeva nädalas kindlasti ning iga päev oma 3-4 tundi, siis magistris on asjad natukene lihtsamad. Nädala peale tuleb kohapeal olla paaril-kolmel päeval ja need ka enamasti õhtused ajad mitte üle paari tunni. Isegi sellise tempoga saavad ained läbi 2-3 õppeaastaga. Üks mis kindel, ainete läbimisega ei ole mõtet kiirustada. Seda sellepärast, et ainete sisu on palju põhjalikum kui magistratuuris ning väga suur iseseisva töö osakaal ei laseks väga sügavuti minna, kui vaja on teha palju aineid korraga. Teine põhjus on oma teadusliku töö sidumine aine sisuga. Et tekiks mingi reaalne kasu sellest ainest. Kui see veel siduda oma erialase uurimisega, õpid töö käigus aines saadud teadmisi ka kasutama. Selle tõttu ei kavatse ma semestris rohkem kui 1-3 ainet korraga võtta olenevalt nende raskusest.
Üks suuremat sorti erinevus on veel matemaatikas... Jah, just see keskkoolist alates suurema osa jaoks vihatud aine. Võrdluseks, magistrantuur on võimalik läbida ilma matemaatikat puutumata kuid doktorantuuris, vähemalt tehnikaalases, sellest ei pääse. Bakas õpitud kõrgem mate jääb juba üle viie aasta taguse aja taha ning selle meeldetuletamisest ei pääse, kui tahad vähegi sügavamalt asjadele otsa vaadata. 2009. aastast hakkas küll kehtima TTÜ's uus doktorantuuri õppekava ning seal ei ole otseselt matemaatikat sees. Tegelikult "konkreetne matemaatika" on, aga see on informaatikaga seotud matemaatika, mis on natukene "nuditud ja hakitud" võrreldes "Matemaatika doktorantidele" ainega. Ja isegi, kui ei võta ainet, mis pole otseselt matemaatika, siis üsna pea avastad, et seal siiski on üsna palju algoritme jms, mida tuleb hakata lahendama. Üheks näiteks on "eriseminar doktorantidele", mille ma heas usus sel semestril võtsin. Eeldades hoopis teistsugust aine sisu, sai esimeses loengus selgeks et ei pääse sellistest asjadest nagu singulaarlahutamine, koorimisest, maatriksite dekompositsioonist, konformismist, kahendaritmeetikast, geneetilistest algoritmidest, neuronvõrkudest jne. See nimekiri on tegelikult veel kordades pikem, aga ehk annab see aimu, mida võib ühe üsna üldise nimega ainenimetuse alt leida.
Kuidas siis matemaatikast jagu saada, kui pole just matemaatika eriala tudeng? Näiteks sellega, et mõned vabad hetked pühendada juba kunagi õpitud teadmiste meelde tuletamisele, võtta raskemat matemaatikat nõudvad ained järgmistel semestritel, et oleks aega end asjaga kurssi viia. Aega selleks on ju küll, sisuliselt 4 aastat.
Ka minu tegevused seoses TTÜ'ga on nüüdsest ametlikult paberil kirjas. Tegevuste sisuks on magistratuuris alustatud teema - sensorvõrgud. Kui magistrantuuris oli põhitegevuseks engineering, siis doktorantuuris pigem teaduslik lähenemine probleemidele. Sellest lähtuvalt on viimase aja põhitegevuseks olnud kõikvõimalike teadusartiklite lugemine, ettekannetel käimine (hetkel küll pigem kuulaja rollis), et seda nö suurt pilti kokku panna, kus maal arendusega üldse ollakse.
Juba mõnda aega olen ma avastanud endas ühe huvitava iseärasuse. See oli kusagil 2-3 aastat tagasi, kui ma hakkasin oma suvalisel hetkel tulnud ideid kirja panema. Neid tuleb igasuguseid, seinast-seina. Kui idee kirjas, siis hiljem, natukene asja seedinuna, annan hinnangu, kui mõtekas ja kui keeruline seda on realiseerida. Hetkel on selliseid ideid tulnud oma 3xA4 lehekülge ehk julgelt üle 30. Hiljem olen avastanud, et mõned neist on küll juba realiseeritud aga on ka väga huvitavaid, mille realiseerimise suunas ise püüan liikuda. Tundub, et mida rohkem erinevate inimeste kirjutisi lugeda, seda rohkem neid ideid tuleb kuna üsna mitmes kohas tekib küsimus, et miks see nii tehti või et teistmoodi oleks saanud ju paremini. Vahel tekib neid ideid isegi unepealt. Alles hilljuti oli juhus, kus hommikul silmad lahti tehes oli esimene mõte, et vot see idee tuleks ära teha, miks seda siiani pole tehtud.
Üks suur vahe magistri ja doktoriõpingutes on ka see, et õpingukava on üsna hõre. Kui magistratuuris oli esimeste semestrite koolis olemise aeg 3-4 päeva nädalas kindlasti ning iga päev oma 3-4 tundi, siis magistris on asjad natukene lihtsamad. Nädala peale tuleb kohapeal olla paaril-kolmel päeval ja need ka enamasti õhtused ajad mitte üle paari tunni. Isegi sellise tempoga saavad ained läbi 2-3 õppeaastaga. Üks mis kindel, ainete läbimisega ei ole mõtet kiirustada. Seda sellepärast, et ainete sisu on palju põhjalikum kui magistratuuris ning väga suur iseseisva töö osakaal ei laseks väga sügavuti minna, kui vaja on teha palju aineid korraga. Teine põhjus on oma teadusliku töö sidumine aine sisuga. Et tekiks mingi reaalne kasu sellest ainest. Kui see veel siduda oma erialase uurimisega, õpid töö käigus aines saadud teadmisi ka kasutama. Selle tõttu ei kavatse ma semestris rohkem kui 1-3 ainet korraga võtta olenevalt nende raskusest.
Üks suuremat sorti erinevus on veel matemaatikas... Jah, just see keskkoolist alates suurema osa jaoks vihatud aine. Võrdluseks, magistrantuur on võimalik läbida ilma matemaatikat puutumata kuid doktorantuuris, vähemalt tehnikaalases, sellest ei pääse. Bakas õpitud kõrgem mate jääb juba üle viie aasta taguse aja taha ning selle meeldetuletamisest ei pääse, kui tahad vähegi sügavamalt asjadele otsa vaadata. 2009. aastast hakkas küll kehtima TTÜ's uus doktorantuuri õppekava ning seal ei ole otseselt matemaatikat sees. Tegelikult "konkreetne matemaatika" on, aga see on informaatikaga seotud matemaatika, mis on natukene "nuditud ja hakitud" võrreldes "Matemaatika doktorantidele" ainega. Ja isegi, kui ei võta ainet, mis pole otseselt matemaatika, siis üsna pea avastad, et seal siiski on üsna palju algoritme jms, mida tuleb hakata lahendama. Üheks näiteks on "eriseminar doktorantidele", mille ma heas usus sel semestril võtsin. Eeldades hoopis teistsugust aine sisu, sai esimeses loengus selgeks et ei pääse sellistest asjadest nagu singulaarlahutamine, koorimisest, maatriksite dekompositsioonist, konformismist, kahendaritmeetikast, geneetilistest algoritmidest, neuronvõrkudest jne. See nimekiri on tegelikult veel kordades pikem, aga ehk annab see aimu, mida võib ühe üsna üldise nimega ainenimetuse alt leida.
Kuidas siis matemaatikast jagu saada, kui pole just matemaatika eriala tudeng? Näiteks sellega, et mõned vabad hetked pühendada juba kunagi õpitud teadmiste meelde tuletamisele, võtta raskemat matemaatikat nõudvad ained järgmistel semestritel, et oleks aega end asjaga kurssi viia. Aega selleks on ju küll, sisuliselt 4 aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar