Tasutud vaev

Üks asi jäi ikkagi mainimata. Varsti on vist oma neil aastat juba suures telekomi kompaniis töötatud aga esimest korda õnnestus oma hea töö eest saada kinkekaart mõnda Tallinna nooblisse restorani. Öised tegemised ja neegri moodi tööd rügades päeval ja ööl vahet tegemata on siiski ka vahel head küljed. Tegelikult tuli kogu kinkekaardi organiseerimise initsiatiiv Rootsi poolt kuna erinevalt siinsetest osatakse mujal vist oma vaba aja panustamist paremini väärtustada.
Igatahes saab enne jõule kõhu head paremat korra veel täis süüa :)

Bussid põlevad...

Tulime perega maalt nädalavahetusel ja äkki nägin Pärnu-Tallinna 2-realisel teel, et midagi kangesti tossab kaugel ees. Ligemale jõudes jälgimäe kandis oli näha, et Sebe liinibuss seisis tee ääres ja ajas meeletut tossu välja. Olime vist esimeste autode seas, kes sinna kohale jõudsid. Igal juhul kõik kes selleks ajaks kinni olid suvatsenud pidada jooksid edasi-tagasi. Ilma mõtlemata jooksin autost välja ja haarasin oma pisitillukese (naeruväärselt väikese) kustuti ja jooksin bussi poole. Ligemale jõudes olid näha, et bussi tagaratta koopast tõusis leeke välja. Kuna tuul oli just valelt poolt, siis tuli kopsud õhku täis tõmmata ja tossu sisse joosta, et oma väike sutsakas kustutist lasta. Kiiresti musta suitsu seest väja, hingetõmme ja uuesti tule juurde. Vajutan mis ma vajutan aga no ei tule midagi. Mis sa ikka liitrisest pudelikesest tahad. Vahepeal oli autosid rohkem tee äärde seisma jäänud ja tühje kustuteid oli oma kümmekond tee äärde tekkinud. Korra tundus, et saime enamvähem jagu tulest, kuna näha oli ainult helesinist tossu. Mingi aja pärast said aga kohaolnutel täis kustutid otsa ning sinise suitsu asemel hakkas jälle musta tossu tulema. Läks vist mingi minut mööda ja rattakoopast tõusid suured leegid juba välja kuni need tõusid sama kõrgele kui buss ise. Jäi üle ainult pealt vaadata, kuidas buss järjest tuld võtab, küljeaknaid sulatab ja istmed sees tuld võtavad. Kõik käis kuidagi nii kiirelt aga kusagil paari minuti pärast hakkas tuletõrje sireene kostma. Edasi jäi üle vaadata kuidas osa asjaosalisi kisendab tuletõrjele kiirem kiirem kuni asi tõsise kustutamiseni jõuab. Leek oli selleks ajaks bussi katusest kõrgemale tõusnud ning bussi küljele suure augu sisse põletanud.
Sellega sai vaatemäng otsa ning põrutasin edasi Tallinna poole riietel ilge kärsaanud kummihais küljes. Kustutist, millest küll suurt abi ei olnud, kahju ei olnud kuna nüüd tean, et minimaalne autos pole mitte kilone vaid 2 kilone. Olgu kobakas või mitte aga enne toon pagasnikust suurema ära, kui lasen väiksemast 2-3 sek sutsaka ära ning sõiduk põleb rahulikult suure leegiga edasi.

Hommikune jalutuskäik koos actioniga

Tundub, et talv on Eestimaale jõudnud ja sellega koos ka liiklusõnnetused. Tänahommikuse ilusa lumesajuga oli igatahes mõnus tööle jalutada, klapid kõrvas raadiot mängimas ja kuum kohvitass käes. Juba hommikul uksest välja minnes oli ummikute suuruse tõttu Tammsaare teel näha, et pole päris tavaline päev. Niikaugele, kui minu silm ulatus, oli üks väääääga pikk autode rivi. Jõudsin vaikselt jalutades Rautakeskoni ja vaatan kuidas üks BMW üritab järvevana teelt vasakpoolsest sõidurajast Rautakeskosse pöörata. Vastassuunas jääb ilusti Tartu mnt poole liikuv kahene autoderivi seisma ja BMW hakkab vaikselt liikuma. Aga Rautakesko eest Järvana teel läheb ka kolmas rada kuni Falckini välja ja sealt tuleb Mustamäe poolt ilge lennuga mingi Citroen. Jõudsin aru saada, et BMW ei jõua mingi valemiga talt eest ära sõita ja autoderivi vahelt ei pane kindlasti ka seda Citroeni tähele. Sekundi pärast käis tume mats, autode juppe lendas igasse suunda ja Citroeni tagaots tõusis teiste autode katusest kõvasti kõrgemale. Eemalt oli näha juba et turvapadjad olid oma tööd teinud ja paari sekundi pärast olid mõlemad vennad autodest väljas. Läksin ligemale ja küsisin kindluse mõttes, kas kõik ikka korras. Kuna midagi viga kellegil ei tundunud olevat, läksin vaikselt oma teed. 100 meetri pärast selgus ka Tammsaare tee ummiku põhjus. Nimelt oli üks kaubiku vend vastassuuna eraldusribal oleva tänavavalgustusposti maha sõita. Mitte ainult kõveraks vaid sõna otseses mõttes pikali ja pooleks.
Ilus lumesadu, muusika mängimas, kuum kohv käes, action - elu nagu lill!

Lisaks tänasele plekimõlkimisele õnnestus eile ka tööjuurest näha kuidas üks kaubiku vend samamoodi järvevana teel lihtsalt sellise 90 kraadise parempöörde tegi täiesti suvalises kohas nii, et kaubiku esiots vastu teepiirdeid lendas. Eemalt vaadates polnud selleks vähimatki põhjust kui ainult tehniline rike või või suverehvid ja libe tee.

Nokia kontserdimaja

Sellest on juba päris jupp maad möödas, kui ma viimati viitsisin blogisse kirjutada. Ju siis pole olnud midagi sellist, mida teistele edasi võiks anda.
Aga siiski, esmamuljed Nokia kontserdimajast. Teater Baskini esituses "Hullem kui Hollywoodis" oli põhjus, miks me sinna üldse läksime. Esimesena jäi silma kontserdimaja disain, mis oli minusuguse suht disainikauge inimese jaoks vägagi hästi kujundatud. Erinevalt Solaris keskuse keskpärasusest, mis ka minu jaoks mitte millegagi silma ei paista, tundus kontserdimaja ikka tükk maad etem olevat. Võibolla mitte just disainerite hiilgavamaid pärleid aga Salme kultuurikeskusele teeb ikka ära :)
Pettumuse valmistas hoopis teatritükk ise. Tee mis tahad, naised üksi ei tee pooltki nii head teatrid kui mehed. Helgi Sallo pearollis polnud üldse hab valik, aga naiste omavahelises suhtluses jäi puudu see miski, mis rahva naerma ajab. Anne Paluver näitas järjekordselt oma head taset.
Kui kellelgi on plaanis Nokia kontserdimaja külastada, siis minu soovitus on istuda ridades 3-5 või ridades 9-11. Nimelt ridades kuni kaheksani on istmed ühel kõrgusel ja 8. reas istudes näed rohkem peakolusid kui teatrit.