22 juuli 2010

Magistrikraad käes, kuidas edasi...?

Tõenäoliselt pole palju neid, kes keset suve ja 30C kuumusega koolile tahaksid mõelda. Kuna minu suvepuhkus sai aga selleks korraks otsa, siis üritan end tasapisi asjalikuks teha ehk uuesti tööga ära kohanduda. Kuu aega puhkust alates kooli lõpetamisest on üsnagi vaheldusrikkalt läinud. Alates spaa külastamisest kuni Saksamaa ja Austria alpide külastamiseni. See oli väljateenitud puhkus hindele "suurepärane" kaitstud lõputöö ning kooli lõpetamise eest.

Tagantjärgi mõeldes oli magistriõpe isegi liiga lihtne. Paljud magistri lõpetanud ütlevad, et nad ei saanud mitte midagi koolist. Sellega ma nõustuda ei saa, kuna oli üsna mitu õppejõudu ning ainet, kelle ainete läbi tegemine polnud ajaraiskamine. Ära märkimist väärivad mõned asjalikumad ained nagu "Tarkvara kvaliteet ja standardid", "Infosüsteemide strateegiline analüüs", "Intelligentsed süsteemid", "meeskonnatöö infosüsteemide arendamisel", "Objektorienteeritud disain", "Infosüsteemide arendustehnoloogiad". Kogu õppe parimaks ning ühtlasi ka kõige raskemaks aineks võiks nimetada Torim'i antud "Objektorienteeritud disain". See pole mitte minu isiklik vaid ka väga paljude teiste tudengite arvamus. Kindlasti oli ka teisi häid aineid. Kuna ma tegin niigi nõutust 7 ainepunkti üle, siis jäi nii mõnigi huvitav aine võtmata. Kõige kehvema aine tiitli saab aga "Multimeedia". Peale esimeses loengus käimist sain aru, et magistratuur pole see koht, kus peaks PowerPointi õppima ning Flashis mingeid mänge tegema.

Kuna minu lõputöö oli TTÜ ühe teadusprojekti osa ning teema tundus huvitav ning ambitsioonikas, siis oli TTÜ poolt kindel huvi minuga edasi töötada. Tõenäoliselt sellepärast otsustasingi proovida kas õnnestub ka doktorantuuri sisse saada. Juba magistrisse astudes oli üheks mu põhimõtteks, et ma õpin seda, mis mulle meeldib ning mitte ühtegi ainet ei tee hinde pärast. Selle tõttu ei hakanud ma isegi mõnda eksamil saadud "3" või "4" paremaks parandama kuigi selleks võimalus anti. Doktorantuuri kandideerides teadsin ma, et hinnete poolest panevad Cum Lauded ja kiitusega lõpetajad mulle pika puuga ära. Nagu hiljem teada sain, ei ole keskmine hinne primaarne vähemalt doktorantuuri kandideerimisel. Hoopis tähtsam on, kas sa tead täpselt, mida edasi õppida soovid. Viimane tuleb välja doktoritöö kavandis, mis tuleb koos sisseastumispaberitega esitada. Samuti on väga suure tähtsusega juhendajate soovitused. Minul oli magistritöö juhendajaid kaks ja plaan oli jätkata mõlemi juhendajaga ka doktorantuuris. Seega oli mul ka kaks väga head soovitust olemas.

Oma Saksa-Austria reisi alguses saingi teada, et mind võeti vastu infotehnoloogia teaduskonna doktorantuuri. Kirsiks tordi peal oli riigieelarveline koht. Hetkel juba kaks nädalat selle teadmisega elanud ning tõenäoliselt pole veel aimugi, mis mind ees ootama hakkab. Kindel on aga see, et järgmised 4 aastat tuleb tõsisemalt teadustööga tegelda, kus enam üle jala midagi teha ei saa. Tegemist on kindlasti väga huvitava perioodiga, kus pole liiga palju koolis käimist kuid toimub samas pidev areng teadmiste osas.

Üsna pea kirjutan lähemalt ka vägagi huvitavast Baierimaa ning Austria reisist. Kuhu võiks minna ja kuhu peaks kindlasti minema. Vahelduseks meie siinsetele lauge maa piltidele ka mägiseid ning lumiseid vaateid.

2 kommentaari:

Spider ütles ...

Mulle jättis Torim küll sellise suhteliselt ladna selli mulje, temaga oli üsna lihtne head hinnet saada, Tepandi või Roostiga ikka vähe keerulisem...

Ja doktoriõppe puhul pole see eelarveline koht mingi eriline kirss, doktoriõpe on ju kõigile tasuta. :)

Mairo ütles ...

Tasuta küll, aga RE koha puhul maksab riik 6k EEK ka õppimise eest. Ainult sellise raha eest muidugi ära ei elaks, aga abiks ikka. Eriti kui sellele õige rakendus leida.

Jah, Tepandi on ka mainimist väärt tegelane. Teab, mida räägib ja ka aine ise vägagi kasulik. Roosti ained olid kohati liiga häguse fookusega.
Kokkuvõttes sai Torimi ja Roostiga UML'i nii söögi alla kui söögi peale:)


WebCounter.com
blog.tr.ee