See oli kas 2003. või 2004. aastal kui ma Slovakkias mäesuuskadel niimoodi kukkusin, et tagumik sõna otseses mõttes sinine, põlv nagises ja veel sada muud häda. Kuna vabal ajal meeldib ka vahel joosta, siis selle valutava põlve tõttu olen tunnistelt jooksudelt tagasi tulnud ka lonkavana. Iga samm teeb lihtsalt nii palju valu, et ei kannata astudagi. Noorelt tehtud lollused, millega peab ülejäänud elu elama.
Kuna jooksmisest asja ei saanud enam, siis talisport - suusatamine sobib seda hästi asendama. Suveks aga tuleb midagi muud välja mõelda, milleks on näiteks jõusaal. See oli oma 2 aastat tagasi kui sai hakatud jõusaalis käima. Ei lasknud see põlv ka seal isegi soojendusjooksu teha ilma et oleks hakanud endast märku andma.
Viimasel ajal on aga asjad muutunud. Juba väga pikka aega pole põlv endast märku andnud ning edukalt saab ka teha ka mõnekilomeetrise soojendusjooksu. Kõige selle taga pole aga miski muu kui oma keha kuulamine. Kui varem ei julgenud ma jõusaalis teha näiteks jalapressi harjutusi kuna kartsin põlvele liiga teha, siis ettevaatlikult asjale lähenedes hakkasin pihta väikestest raskustest. Hetkel tundub, et vaikselt kuid pidevalt arenenud jalalihased on need, mis hoiavad põlve tervena. Tõenäoliselt on asjalood sellised, et peale jõusaalist loobumist ning jooksuga jätkamist võib ükspäev põlvehäda end jälle märku anda.
Need ajad on kahjuks küll möödas kui julgesin ühe jala peal 20+ kükki teha ilma väsimust tundmata. Jõudu oleks aga miks riskida mitme kuu töö ära nullimisega ning sinna otsa veel mitmekuise taastumisega. Siinkohal üks huvitav seik jõusaalist, kus on inimesi kes teevad jalapressi harjutusi 100kg raskustega aga on ka "põkke", kes teevad selle raskusega sooja ning õiged raskused, mida ma näinud olen, on 300+kg. Tekib küsimus, kas tõesti peab mees suutma oma kahe jalaga terve mitmeliikmelise perekonna üles tõstma.
Ortopeed on mõni aeg tagasi ka põlve kohta öelnud, et jooksmisest, kaugushüppest jms jalga põrutavatest aladest pean loobuma. Põlvel olevat mingi liigesevedelikuga probleem ning sellepärast ka liigutamine valulik. Siiani olen pidanud sellega leppima, kuid nagu näha võib õige tegutsemise korral üht-teist siiski veel ära teha. Tõenäoliselt ei pääse selliste traumade korral aga vanaduses esile tulevatest hädadest, millest põlvehäda kindlasti kohe välja ei jää.
Niiet, mõelge, enne kui ekstreemsporti harrastama lähete. Äkki on oma jalgade ja kätega tulevikus ka midagi asjalikku plaanis teha.
Kuna jooksmisest asja ei saanud enam, siis talisport - suusatamine sobib seda hästi asendama. Suveks aga tuleb midagi muud välja mõelda, milleks on näiteks jõusaal. See oli oma 2 aastat tagasi kui sai hakatud jõusaalis käima. Ei lasknud see põlv ka seal isegi soojendusjooksu teha ilma et oleks hakanud endast märku andma.
Viimasel ajal on aga asjad muutunud. Juba väga pikka aega pole põlv endast märku andnud ning edukalt saab ka teha ka mõnekilomeetrise soojendusjooksu. Kõige selle taga pole aga miski muu kui oma keha kuulamine. Kui varem ei julgenud ma jõusaalis teha näiteks jalapressi harjutusi kuna kartsin põlvele liiga teha, siis ettevaatlikult asjale lähenedes hakkasin pihta väikestest raskustest. Hetkel tundub, et vaikselt kuid pidevalt arenenud jalalihased on need, mis hoiavad põlve tervena. Tõenäoliselt on asjalood sellised, et peale jõusaalist loobumist ning jooksuga jätkamist võib ükspäev põlvehäda end jälle märku anda.
Need ajad on kahjuks küll möödas kui julgesin ühe jala peal 20+ kükki teha ilma väsimust tundmata. Jõudu oleks aga miks riskida mitme kuu töö ära nullimisega ning sinna otsa veel mitmekuise taastumisega. Siinkohal üks huvitav seik jõusaalist, kus on inimesi kes teevad jalapressi harjutusi 100kg raskustega aga on ka "põkke", kes teevad selle raskusega sooja ning õiged raskused, mida ma näinud olen, on 300+kg. Tekib küsimus, kas tõesti peab mees suutma oma kahe jalaga terve mitmeliikmelise perekonna üles tõstma.
Ortopeed on mõni aeg tagasi ka põlve kohta öelnud, et jooksmisest, kaugushüppest jms jalga põrutavatest aladest pean loobuma. Põlvel olevat mingi liigesevedelikuga probleem ning sellepärast ka liigutamine valulik. Siiani olen pidanud sellega leppima, kuid nagu näha võib õige tegutsemise korral üht-teist siiski veel ära teha. Tõenäoliselt ei pääse selliste traumade korral aga vanaduses esile tulevatest hädadest, millest põlvehäda kindlasti kohe välja ei jää.
Niiet, mõelge, enne kui ekstreemsporti harrastama lähete. Äkki on oma jalgade ja kätega tulevikus ka midagi asjalikku plaanis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar