Nüüd on vist õige aeg rääkida pikemalt, kuidas minu magistritöö valmis. Eile oli lõpuks see päev, kui juhendajad nõustusid esitama töö retsenseerimiseks.
Alustuseks, töö teema saamine on natukene omapärane. Alguses oli plaan kirjutada töö P2P-SIP protokolli arendusest, mis oleks eeldanud tihedat koostööd ühe selle protokolli loojaga Kundan Singhi'ga. Kuna Kolumbia ja Eesti vahemaa on liiga suur, mis tegi ettevaatlikuks antud koostöö efektiivsuse, siis otsisin ka alternatiive. Nagu vanasõna ütleb "Kes otsib, see leiab", siis nii leidsin ka mina. Sain kokkuleppele TTÜ'ga, mille CEBE tippkeskuse raames sain omale töö teema. Teema ise seisnes sensorvõrke kasutava prototüübi ehitamises.
Natukene pani mõtlema teema mitte haakumine minu läbitud õppekavaga. Nimelt olin ma informaatikainstituudis kuid teema tuli arvutitehnika instituudist. Kes teab lähemalt, siis minu eriala oli puhas tarkvaraarenduse pool kuid arvutitehnika tegeleb süviti ka raudvaraga. Nii eeldas ka minu töö raudvara lähedasi teadmisi. Selleks tuli paari õppeaine materjal enda jaoks läbi töötada ja töö võis alata.
Millegipärast on mul nii juhtunud, et nii bakalaureuse kui magistritöö on mõlemad olnud mingi ülikooli projekti üks osa. Tõenäoliselt sellest tingituna ei olnud ka antud töö tegemise ajal eriti aega puhata vaid pidevalt oli peal kontroll, mis vahepeal tehtud ja mis tegemata. Võimalik, et ilma selle kontrollita oleks nii mõnigi asi teisiti läinud.
Töö ise, õigemini kogu prototüübi arendus oli vägagi huvitav. Kuna prototüüp koosneb neljast erinevast moodulist, mis omavahel üle juhtmevaba või üle juhtme töötava protokolli suhtlema peavad, tuli juba oodatult ette olukordi, kus millegist aru saamiseks tuli kas mingi ainemooduli materjal läbi lugeda või mikrokontrolleri mõne registri sisu sõna otseses mõttes bitt-biti haaval selgeks teha.
Sellised projektid lubavad ülesande püstitusel õnneks ka natukene omaloomingut. Oma erialaga parema sidumise eesmärgil võtsin näiteks kasutusele ühe tarkvaraarendusmetoodika põhja, mida modifitseerisin oma vajadustele vastavalt ning püüdsin kasutada kogu töö vältel. Minu eesmärgiks oli tegelikult teada saada, kas keeruliste lahenduste puhul mingi metoodika abil probleemile lähenemine lihtsustab selle lahendamist või mitte. Antud juhul võin öelda, et see toimis ja väga edukalt. Tõenäoliselt püüan sellist lähenemist kasutada ka edaspidi kui mõni keerulisem ülesanne kätte juhtub.
Mida ma selle looga öelda tahan on see, et ülikoolide projektid võivad vahel vägagi huvitavad olla. Tihti võetakse lõputööde teemad ettevõttest, kus ise töötatakse. Kuuldu-nähtu põhjal võiks pigem öelda, et ülikoolide poolt pakutavad teemad võivad olla arendavamad ning võimaldavad paljudel juhtudel sama teema jätkamist ka näiteks doktoratuuris.
Ka töö juhendajate ning retsensentide osas oleks soovitus võtta neid omale võimalikult palju. Mina leidsin omale näiteks nii kaks juhendajat kui retsensenti. Lisaks andsin töö lugeda ka veel ühele mitteametlikult juhendajale, kel on teiste tööde juhendamisega omajagu kogemusi. Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda rohkematele nüanssidele tähelepanu pööratakse ja suurem võimalus õnnestumiseks. Samas toob see kaasa ka erinevate inimeste eriarvamused mingi tekstilõigu kohta. Lõpuks peab töö kirjutaja suutma otsustada, kellel see kõige suurem õigus on ja kelle nõuandeid rohkem kuulata. Ka minul tuli ette sarnaseid olukordi. Eriti paistis see silma juhul, kui töid loevad inimesed kes on natukene erineva kallakuga hariduse omandanud.
Kuna töö ise läheb kaitsmisele tuleval kolmapäeval, siis riputan töö siia lugemiseks üles peale kaitsmist. Plagiaati ja läbikukkumist ma ei karda, küll aga küsimuste tulva, mida sisuliselt neli inimest võivad õigustatult küsida. Ajaloo huvides peaks võibolla kaitsmise hoopis videosse võtma. Pärast omalgi hea vaadata :)
Alustuseks, töö teema saamine on natukene omapärane. Alguses oli plaan kirjutada töö P2P-SIP protokolli arendusest, mis oleks eeldanud tihedat koostööd ühe selle protokolli loojaga Kundan Singhi'ga. Kuna Kolumbia ja Eesti vahemaa on liiga suur, mis tegi ettevaatlikuks antud koostöö efektiivsuse, siis otsisin ka alternatiive. Nagu vanasõna ütleb "Kes otsib, see leiab", siis nii leidsin ka mina. Sain kokkuleppele TTÜ'ga, mille CEBE tippkeskuse raames sain omale töö teema. Teema ise seisnes sensorvõrke kasutava prototüübi ehitamises.
Natukene pani mõtlema teema mitte haakumine minu läbitud õppekavaga. Nimelt olin ma informaatikainstituudis kuid teema tuli arvutitehnika instituudist. Kes teab lähemalt, siis minu eriala oli puhas tarkvaraarenduse pool kuid arvutitehnika tegeleb süviti ka raudvaraga. Nii eeldas ka minu töö raudvara lähedasi teadmisi. Selleks tuli paari õppeaine materjal enda jaoks läbi töötada ja töö võis alata.
Millegipärast on mul nii juhtunud, et nii bakalaureuse kui magistritöö on mõlemad olnud mingi ülikooli projekti üks osa. Tõenäoliselt sellest tingituna ei olnud ka antud töö tegemise ajal eriti aega puhata vaid pidevalt oli peal kontroll, mis vahepeal tehtud ja mis tegemata. Võimalik, et ilma selle kontrollita oleks nii mõnigi asi teisiti läinud.
Töö ise, õigemini kogu prototüübi arendus oli vägagi huvitav. Kuna prototüüp koosneb neljast erinevast moodulist, mis omavahel üle juhtmevaba või üle juhtme töötava protokolli suhtlema peavad, tuli juba oodatult ette olukordi, kus millegist aru saamiseks tuli kas mingi ainemooduli materjal läbi lugeda või mikrokontrolleri mõne registri sisu sõna otseses mõttes bitt-biti haaval selgeks teha.
Sellised projektid lubavad ülesande püstitusel õnneks ka natukene omaloomingut. Oma erialaga parema sidumise eesmärgil võtsin näiteks kasutusele ühe tarkvaraarendusmetoodika põhja, mida modifitseerisin oma vajadustele vastavalt ning püüdsin kasutada kogu töö vältel. Minu eesmärgiks oli tegelikult teada saada, kas keeruliste lahenduste puhul mingi metoodika abil probleemile lähenemine lihtsustab selle lahendamist või mitte. Antud juhul võin öelda, et see toimis ja väga edukalt. Tõenäoliselt püüan sellist lähenemist kasutada ka edaspidi kui mõni keerulisem ülesanne kätte juhtub.
Mida ma selle looga öelda tahan on see, et ülikoolide projektid võivad vahel vägagi huvitavad olla. Tihti võetakse lõputööde teemad ettevõttest, kus ise töötatakse. Kuuldu-nähtu põhjal võiks pigem öelda, et ülikoolide poolt pakutavad teemad võivad olla arendavamad ning võimaldavad paljudel juhtudel sama teema jätkamist ka näiteks doktoratuuris.
Ka töö juhendajate ning retsensentide osas oleks soovitus võtta neid omale võimalikult palju. Mina leidsin omale näiteks nii kaks juhendajat kui retsensenti. Lisaks andsin töö lugeda ka veel ühele mitteametlikult juhendajale, kel on teiste tööde juhendamisega omajagu kogemusi. Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda rohkematele nüanssidele tähelepanu pööratakse ja suurem võimalus õnnestumiseks. Samas toob see kaasa ka erinevate inimeste eriarvamused mingi tekstilõigu kohta. Lõpuks peab töö kirjutaja suutma otsustada, kellel see kõige suurem õigus on ja kelle nõuandeid rohkem kuulata. Ka minul tuli ette sarnaseid olukordi. Eriti paistis see silma juhul, kui töid loevad inimesed kes on natukene erineva kallakuga hariduse omandanud.
Kuna töö ise läheb kaitsmisele tuleval kolmapäeval, siis riputan töö siia lugemiseks üles peale kaitsmist. Plagiaati ja läbikukkumist ma ei karda, küll aga küsimuste tulva, mida sisuliselt neli inimest võivad õigustatult küsida. Ajaloo huvides peaks võibolla kaitsmise hoopis videosse võtma. Pärast omalgi hea vaadata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar