Ammu planeeritud asi jõudis lõpuks teostuseni - sai ära käidud Otepää MK murdmaa radadel. Proovimata ei saanud jätta ka legendaarset tehvandi tõusu. Kuna seal olemiseks õnnestus valida selle talve kõige külmemad päevad, kus teise päeva hommikul näitas temperatuur -30C, oli see omamoodi katsumus ka riietusele.
Aga rajad....olid väga kvaliteetsed. Kui mitte arvestada libisemist, mis varjus sõites tundus nagu uisutaks tuhksuhkru peal. Täpselt selline tunne oli, et niipalju kui suuska lükkad, niipalju ka libiseb. Sain enda peale vihaseks vahepeal juba, et suutsin ma tõesti siis määrimisega nii mööda panna. Selle tõestuseks rühkisin tehvandi tõusul pea poolde mäkke uisusuusa ja määrdega klassikarajal ja mitte ainsamatki tagasi libisemist. See annab vist paremini aimu libisemisest varjus. Päikese käes oli libisemine jälle korras. Tallinnas muidugi sellise kvaliteediga radu ei leia ja tõenäoliselt mitte kusagilt mujalt Eestist.
Teisel päeval sai käidud ka Tartu Maratoni radadel, jälle esimest korda oma elu jooksul. Lendasin Kuutse peatuspunktist rajale ja rühkisin üle 20km suvalises suunas minema. 63km raja kohta on rada ikka superhea. Klassikarada oli ka nagu raudtee. Täiesti tundmatu raja peal oli isegi laskumistel seal hea turvaline sõita. Teisel päeval oli temperatuur muidugi veel madalam, -25C enam ilma maskita sõita ei kannatanud. Õnneks jäid suure enesepiitsutamise järel ka hingamisteed korda kuigi selline temperatuur vist juba ohtlik.
Õhtul sai esimest korda elus ka jääaugus suplemas käidud. Eiei...nii talisupleja ma veel pole, et ilma saunata julgeks jääauku hüpata, aga asi seegi. Igatahes peale sellist külmatrenni on ka ülemiste hingamisteede probleeme kuidagi vähemaks jäänud. Kes veel käinud pole, siis vähemalt saunaga võiks jääauku hüppamise küll ära proovida, vesi on soojem kui arvatagi oskad.
Aga rajad....olid väga kvaliteetsed. Kui mitte arvestada libisemist, mis varjus sõites tundus nagu uisutaks tuhksuhkru peal. Täpselt selline tunne oli, et niipalju kui suuska lükkad, niipalju ka libiseb. Sain enda peale vihaseks vahepeal juba, et suutsin ma tõesti siis määrimisega nii mööda panna. Selle tõestuseks rühkisin tehvandi tõusul pea poolde mäkke uisusuusa ja määrdega klassikarajal ja mitte ainsamatki tagasi libisemist. See annab vist paremini aimu libisemisest varjus. Päikese käes oli libisemine jälle korras. Tallinnas muidugi sellise kvaliteediga radu ei leia ja tõenäoliselt mitte kusagilt mujalt Eestist.
Teisel päeval sai käidud ka Tartu Maratoni radadel, jälle esimest korda oma elu jooksul. Lendasin Kuutse peatuspunktist rajale ja rühkisin üle 20km suvalises suunas minema. 63km raja kohta on rada ikka superhea. Klassikarada oli ka nagu raudtee. Täiesti tundmatu raja peal oli isegi laskumistel seal hea turvaline sõita. Teisel päeval oli temperatuur muidugi veel madalam, -25C enam ilma maskita sõita ei kannatanud. Õnneks jäid suure enesepiitsutamise järel ka hingamisteed korda kuigi selline temperatuur vist juba ohtlik.
Õhtul sai esimest korda elus ka jääaugus suplemas käidud. Eiei...nii talisupleja ma veel pole, et ilma saunata julgeks jääauku hüpata, aga asi seegi. Igatahes peale sellist külmatrenni on ka ülemiste hingamisteede probleeme kuidagi vähemaks jäänud. Kes veel käinud pole, siis vähemalt saunaga võiks jääauku hüppamise küll ära proovida, vesi on soojem kui arvatagi oskad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar