Tegijal juhtub (allikas ÄP)

- Helsingi messikeskuses algab 25. veebruaril mess "Oma kodu, oma suvila, oma õud".
- Aasta lõpus üleval olnud naksuvõlg on likvideeritud, tõdes ettevõtte juht.
- Tõutruult on nad püüdnud elustada Victoria-aegset Londoni ja anda edasi tolle ajastu vaimu.
- Suuremad ahastajad olid mullu välisfirmade tütred. (Pidi olema rahastajad.)
- Leedu valitsus tõstis mullu maske 8% ulatuses.
-
Kui isegi koolitused keskendusid meil mõni aasta tagasi sellele, kuidas
teisele osapoolele valutumalt ja suhteid rikkumata "ei" ütlema õppida,
siis nüüd on jõutud ilmselt pendli teise otsa ja vastukaaluks tasuks
õppida elule "jah" ütlema.
- Puhaskasuhjum vähenes 27,9 mln eurolt 9,3 mln eurole. (Kui ei oska kasumi ja kahjumi vahel valida.)
- Teine suurim kasvaja oli segalast tasemelt 17,0 tuhat tonni tasemele 26,1%.
- Meenutusi ajaloost 17.02.1997. Võrumaal Sõmerpalus asuv seaveski AS Toftan alustas tööd täisvõimsusel.
- Kraft tõstis Cadbury ülevõtmise pakkumise varasemalt 770 pennilt 850 pannile.
- Muuga Saddam töötab alakoormusega.
- EL toetab passivmajade ehitajaid heldelt.
- Vaadeldakse lähemalt juhtumis- ja tugiteenuseid.
- Mind kui omanikku ajavad väga paljad asjad närvi, aga ma ei lähe ju tänavale protestima.
- Saksa kelmide tuumiku moodustas kolmikust sõpradepaar ülikoolipäevilt Münchenist.
- Tooraine hinnatõus jäetakse lihtsabaselt lõpptarbijale maksta.
- Tõenäoliselt hinnad Trallinna lõunapiirkonnas hoopis langevad 10%.
- Eks kujutelm on ikka kohati selline, et kuskil on majavalitsused, kukil on töötud korstnapühkijad...
- Juhtkuri
- Ettevõtte juhatuses on 2 liigest ja nõukogus 4 liigest.
- Milliseid isakulutusi peate tegema eurole üleminekuga seoses?

Suusavõhma rohkem kui ära jaksan kasutada

See oli 10 päeva tagasi kui sai esimest korda Nõmmel-Harkus 25km klassikas sõidetud. Peale sõitu juhtus küll väga loll lugu, nimelt ühe jala põlv andis end tunda. Varem on põlve probleemid tunda andnud joostes ja mitte kunagi suusatades, täpselt uisutehnikas. See pole mitte hea kuna esimest korda olen end kirja pannud ka Tartu Maratoni 63km rajale.

Aga täna võtsin teadlikult ette 25km raja uisutehnikas, et aru saada kas põlveprobleem ka uisutehnikas tunda annab. Õnneks mitte. Peale 25km klassikat sain pere ja töö kõrvalt kõigest korra 10km uisku paar päeva tagasi sõita. Eeldasin, et nädalane vahe suusatamises on pigem halb kui hea. Aga võta näpust.
Terve tänase 25km peale ei õnnestunud mul leida ainsatki inimest, kellega võrdväärne tempo leida. Kõik, keda silm eespool vähegi seletas, olid oma tempos. Suur osa rajast sai ka üksi sõidetud ja esimest korda tundsin, et võiks tempot tõsta aga pole kellegagi koos sõita või kellelegi järgi vähemalt punnitada. Võhma oli ja jäi ülegi. Isegi peale 25km tundsin, et teeks 10km veel otsa aga jalalihased andsid juba märku väsimusest mille tõttu suhteliselt lõpusirgel ka väike kukkumine toimus. Väsinud jalalihaseid on üsna keeruline talitseda kui nad ei jõua enam teha seda, milleks nad mõeldud on.
Ka laskumistel tundsin, et mu suusad on üsna hästi määritud kuna nii mõnigi kord oli tunda kuidas eesolijale vaikselt lähemale libisesin. Võimalik, et selles oli "süüdi" ka tugevam hoo andmine.
Kui tavaliselt on sellise pika ringi aeg 4min/km, siis täna oli selleks 3:37min/km koguajaga natuke alla 1h 30min. Pulsikella vaadates oli üsna suure ajast pulss 154l/min kandis ning vähe kiiremat sammu tehes 159-163l/min, mis oli täiesti talutav. Olen tähele pannud, et kui pulss 167l/min kanti läheb, mida juhtub vahel tõusude lõpus, hakkab toss välja tulema ja siis tuleb hoog maha võtta. Klassikatehnikas võib muidugi ainult unistada sellisest ajast kuid uisutehnikat kombisaabaste ja -suuskadega sellise ajaga võib täitsa rahule jääda.
Tegemist peaks olema tegelikult ammu teada treeningu tehnikaga. Mäletamist mööda enne suuremat võistlust tehakse nädal varem pikk koormav distants. Peale seda mõni päev hiljem lüheb kiirem distants ja siis mõne päeva pärast võistlema. Ma võin muidugi midagi puusse panna aga eks parandage kui eksin.
Üks suusakaaslane, kelle ringiajad 3:30-3:45 kanti on, võiks küll endast märku anda. Saab ehk endalegi keele vestile.

Suusavarustusel ja suusavarustusel on ikka vahe

Häid kogemusi ei saa kohe enda teada hoida. Eriti, kui on talvehooaeg ja nii mõnelgi veel ees otsustav suusavarustuse ost.
Üsna suur osa vaba finantsi läks (ja läheb veel) sel talvel talvevarustuse täiendamise peale. Atomicu võistlussuusad said selga omale korralikud klambrid. Korralikumate viiskude peale oli vaja ka asjalikumad saapad osta. Suure valimise-uurimise peale sai lõpuks valitud Salomoni RC Carbon klassika saabas. Sai ka üht eelmise aasta mudelit proovitud kuid seda saabast proovides oli tunne nagu jalas polekski midagi. Odava kombisaapa pealt tulnu jaoks oli tegemist väga suure edasiminekuga.
Peale mõnekümne kilomeetri sõitmist on kogemusi juures ja õnneks ainult häid.
Saabas on väga mugav, mitte kusagilt ei pigista ega loksu. Pildil olev saapa kõrgem "kaelus" läheb tihedalt ümber jala ja ei lase ka kõrgema lume sees tatsates lund saapa vahele. See oli mu eelmise kombisaapa suuremaid probleeme. Kodunt suure lumega autosse minnes tuli pidevalt saapa vahelt lund rookida. Lisaks on saapa taga pool pingutusvõimalus vastavalt oma jala järgi. Ka sõites on saabas just selline nagu olema peaks. Kombisaapa põhiline mure oli, et tald liigub absoluutselt iga sõidu ajal omalt kohalt ära ja varbad on lõpuks otse saapa põhja peal. Kombisaapaga uisku sõites oli pika aja peale tunda ka teisi probleeme nagu mõnest kohast natukene vale kuju. Selle tulemusena on osa saapast nagu surutud vastu talda samal ajal kui talla teine pool samahästi kui ei puudutagi saabast. Pikema aja peale tekitab see lihase krampe.

Täpselt sama asi on ka tegelikult kasvõi suusariietega. Olles aastaid tagasi suusatanud suvalise talvekombinesooniga ja puuvillase raske kampsuniga ning sõites nüüd võistlusriietega on vahe ikka mäekõrgune. Lisaks kergusele lasevad need riided kõikvõimalikke liigutusi teha ilma tunda andmata, et kusagilt midagi kitsaks hakkab jääma. Hoolimata üliõhukesele riidele võib ilma probleemideta nendega sõita ka -25C külmas ja ei lase ka tuult läbi. Eelmine talv sai edukalt katsetatud -25C juures.

Oles ise alustanud odavast suusavarustusest minnes järg-järgult üle kallimale olen aru saanud, et tõeline sõidumõnu algab alles kallimast varustusest. Orientiiriks võiks öelda et 1500kr/100EUR eest ikka normaalseid saapaid ei saa. Samamoodi ei saa alla 2000kr/130EUR eest korralikke suuski. Ka ei soovita osta alla 1000kr/65EUR maksvaid suusakeppe kuna paari-kolme aastaga painduvad need läbi. Mul on siiani alles umbes 500EEK maksvad suusakepid. Peale 3 aastat on nad silmnähtavalt paindunud ja sõites on iga tõukega tunda kuidas nees painduvad.

Teine suur kulutus on riided, kus tõenäoliselt alla 5000kr ei saa poest asjalikku komplekti. Et üldse mingeidki suusakomplekti koos riietega saada läheb tõenäoliselt 6000-7000kr poes kohe ära. Aga kui tahta ka sõidumõnu, siis 10000-15000kr on summa, mida peaks välja käima. Üsna kallis spordiala kuid vaadates seda rahvamassi, mis iga päev metsa all toimub, siis tegemist on raha paigutusega õigesse kohta - oma tervisesse. Kui võimalik, "raiska" parem praegu see raha oma tervise peale kui aasta(kümnete) pärast sama raha rohtude peale.

Lumehang müügis osta.ee keskkonnas

Osta.ee keskkonda läks müüki vägagi eksklusiivne asi - lumehang. Lugu on kajastust leidnud ka juba lehes ning kogunud ulmeliselt külastusi. Hetke seisuga üle 37000. Kel soovi pakkumises osaleda, klikaku siia. Omal ka mõned küsimused seoses hange omandiõiguse ja saatmisvõimalustega seoses :)

Öine kojusõit lumevangis

Mingil imelikul põhjusel olin ma nõus eile peale tööd tegema 100km edasi-tagasi sõidu Tallinnast Haapsalu suunas. Linnast välja sõit oli kl 18 paiku üsna valutu. Kõvemad mehed suutsid 100km/h lauluga eest ära sõita. Tundub, et ka rekkameestel oli pidu kes rõõmsalt talda andsid ja suurest osast väikestest mööda end vedasid. Kohale jõudes oli viimased 6km kruusa-külavahetee, kus sahk käib nii kuidas jumal juhatab. Hoolimata tee peale tuisanud 20-30cm vaaludest vedas auto end sealt läbi.

Mõni tunnike sihtpunktis mölutades hakkas tekkima plaan tagasi sõita. Peas käis mõte, et mida hiljem minema hakata seda valutum peateepeal sõita on aga seda suuremad hanged külateepeale tekivad. Kl 21 paiku minema hakates suutsime juba enne maja eest lahkumist kinni jääda. Kui sihtpunkti jõudes oli auto rahvast täis ja raske, siis tagasi tulekul oli auto kõvasti kergem. Saanud maja eest end lumest lahti sai mõned meetrid hoo sisse võtta kui oli näha, mis väikestest vaaludest saanud oli. Lumi oli põllupealsetel kohtadel 40-50cm hunnikutesse kuhjunud ja mitte ainult paaris kohas vaid kohati oli mitukümmend meetrit järjesti sellist "teed". Ainuke mõte oli, et autol piisavalt suur hoog sees 2-3 käiguga hoida, et kuidagi neist läbi saada. Alla 40-50 ei julgenud kuidagi kiirust lasta. Vaaludesse sisse sõites oli lund nii palju et kohati mattus terve auto lume alla.

Peale 3km lumerallit otsustas generaatori rihm, et laseb mõnda aega generaatoril puhata ja lihtsalt libiseb seni. Aga üks põhjus, miks ma nõustusin sellist pikka otsa ette võtma oli just see, et saaks akut laadida kuna paar nädalat iga päev linnas väikeseid otsi sõites hakkas aku juba ära surema. Kuna olime sel hetkel keset pärapõrgut kus lähima asustuseni on mõni kilomeeter kõmpida, siis oli see kõige ebasobivam moment jala edasi astumiseks. Õnneks hakkas generaator mõne aja pärast jälle laadima ja tekkis lootus õnnelikult edasi sõita.

Mingi valemiga õnnestus lõpuks peateeni jõuda ja ots Tallinna poole pöörata. Kui hoolimata suurest tuisust ja olematust nähtavusest sai 70'ga sõita, siis alates neljarealisest pärnu maanteest läks jälle huvitavaks. Aeglasem rada oli üsna sõidetav aga kiirem rada oli nii lumes nagu oleks see viimati enne lume saabumist kasutuses olnud. Mingi hetk tekkisid jälle kiirendajate autod taha kes ootasid kannatamatult mööda pääsemist. Kuna kiiremal rajal oli oma 20cm pehmet lahti lükkamata lund, mis tuulega kohati hunnikutesse oli kuhjunud, siis möödasõit võis üsna ootamatult lõppeda. Nii ka minu taga olev piruka vend üritas tagant hooga kõrvalritta sõita. Korra õnnestus isegi oma auto ninaots minu auto keskosani välja vedada kuni ta järsku minu rajale tagasi pööras. Sedasi oma 3 korda teinud jättis vend jonni ja istus ilusti minu taga. Ühe sellise venna üritus oli 10km enne Tallinnat ka näha. Keegi oli oma kaubikuga eraldusribale nii kaugele lumme sõitnud, et selleks oli vaja oma 80-90km/h kiirust. Panama silla juures võttis piruka mees jõu kokku ja pressis lõpuks ikkagi end kõrvalreast ette. Meie kiirus paraja pika autorongi taga oli sel ajal juba 40km/h peal.

Kogemus sellise ilmaga sõita oli üsna erakordne. Mina oma teadliku elu jooksul veel nii kehvade tee- ja ilmaoludega nii pikka teed sõitnud ei olnud. Kuigi mul on auto täis kõikvõimalikku ennetavat kola alates köitest, helkurvestidest kuni labidani välja, siis külavaheteel poolemeetrisesse hange kinni jäädes võib ainult unistada sealt läbi kaevamisest. Auto võib ju lahti kaevata aga kui selliseid hunnikuid on põllupealsel teel 50m jutti, siis jäädki neid kaevama.

Lugedes tänahommikusi uudiseid inimestest, kes eile õhtust saati autodes lumevangis veedavad, läks mul veel hästi.

Operation: Payback

Nagu asjaosalised teavad võeti Wikileaksi asutaja mõni päev tagasi Inglismaal kinni. Lisaks suurte hostingufirmade äraütlemisele Wikileaksi lehte hostida keeldutakse Wikileaksile ka abirahasid edasi kandmast. Võib vaid aimata millist reklaami selliste käikudega Wikileaksile tehakse ja poolehoidjaid kogutakse. Tänu sellele on Julian Assange teiseks nimeks saanud Mr. Wikileaks.

Esimene vastukäik Wikileaksi mirrordajate otsimine koos kõigi õpetustega. Pole just keeruline isegi algajale itimehele virtuaalne host ära konfida. Seda näitab ka mirrorite suur arv. Samas, olgu neid mirrordajaid kuitahes palju. Kui ikka uut infot peale ei tule kaotab olemasolev kiiresti oma väärtuse.

Teiseks võeti DoS rünnakutega maha alustuseks MasterCard veebileht ning järgemööda Visa ja veel mõned. Tegemist oli LOIC-nimelise metoodikaga. Lähemalt saab lugeda sellest Encyclopedia Dramaticast. Kogu ründemetoodika ning õpetus selle kasutamiseks antud kontekstis on aga kättesaadav siin.

Selle asemel, et plakatid käes väljas meelt avaldada on sama võimalik teha ka elektrooniliselt. Kogu tegevus on tehtud hämmastavalt lihtsaks.

Taksokriis Svenssonis

Kuuldu järgi pidi Eestis suuremat sorti lumetorm tulema. ilm.ee näitab hoopis igast kaamerast musta maad. Lähemad kontaktid Eestimaalt räägivad ka hoopis vihmatormist. Selle asemel jõudis lumetorm hoopis Rootsimaale. Ja mina loll tulin eile suvejakiga. Hea et mütsi ja kindad oskasin vähemalt kaasa võtta. Tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada. Peale selle, et esimest tõsist lund on alati hea vaadata, siis kaasneb sellega ka halbu asju. Kuna homme hommikul oleks kangesti vaja lennuki peale jõuda, mõtlesin et uurin kuidas homse takso tellimisega lood on.

Nende aastate jooksul, mis Rootsi vahel sõtkutud on, pole kordagi ette tulnud juhust, kus taksot ei ole saada. Võta või jäta aga kõik taksod Stockholmi lähiümbruses on homme hommikul kl 6-8 vahel ära buugitud. Pika otsimise peale, kasutades kohalikke kontakte, tegelikult õnnestus takso saada, aga see ka kõvasti varem kui planeeritud. Parem varem kui üldse mitte. Ohvriks toome tühja kõhuga hotellist lahkumise ja poole öö pealt ärkamise. Täname õnne, et alles homme hommikul takso peale mõtlema ei hakanud.

Ja ilus on vaadata kuidas tublid svenssonid paksu lume sees visalt oma ratastega künnavad. Eestis on haruldus näha sellisel aastaajal rattureid.

Ekspotensiaalselt suureneva keerukusega ülesannete lahendamine tõenäosuslike boole'i võrkude abil

Vahelduseks ka natukene teaduslikumat teksti.

Sellest on juba üle kahe kuu möödunud, kui tutvust tehtud doktorantuuriga. Praeguseks on kolmest võetud ainest kaks suuremalt jaolt läbitud. Üks omamoodi huvitav aine on juba algusest peale olnud "Eriseminad doktorantidele", mida annab matemaatikust emeriitprofessor Leo Võhandu. Õnneks pole seal põhirõhk mitte matemaatikal endal vaid matemaatiliste mudelite abil praktiliste probleemide lahendamine. Selline lähenemine laiendab esiteks silmaringi kuidas erinevatele probleemidelel läheneda, teiseks aitab huvi tekitada ja siduda kuiva matemaatika reaalse elu probleemidega. Aine läbimise üheks eelduseks on ka ettekannete tegemine. Temaatika valimine oli muidugi nagu võidupileti valimine loosirattas. Sisuliselt tuli hunnikus lebavatest IEEE jms teadusartiklitest valida üks artikkel, mille põhjal esitlus teha. Kes taolisi artikleid varem lugenud, teab et enamasti on need üsna lühidad, sisutihedad, ilma täiendavate näideteta ja raskesti loetavad.

Minu õnnetuseks sattus ka mulle teema, millest ma varem isegi kuulnud polnud. Inglisekeelne nimi kõlab "Heuristic Method for Generating Probabilistic Boolean Networks from a Prescribed Transition Probability Matrix". Tegemist on sisuliselt boole'i (ehk kahendsüsteemi, kus mingi väärtus saab olla kas 1 või 0) võrkude laiendatud kujuga ehk tõenäosuslike boole'i võrkudega. Boole'i võrke võib sisuliselt ette kujutada geenivõrguna, kus iga geen on üksteisega seotud ning mingi geeni avaldumine võib aga ei pruugi mõjutada järgmise geeni avaldumist. Arvatakse, et inimesel on umbes 20 000-25 000 geeni. Kui need geenid on kõik üksteisest sõltuvad, siis võib ette kujutada keerukust, kui paljusid geene võib mõjutada ühe geeni muutmine.

Tõenäosuslikud geenivõrgud kirjeldavad sisuliselt võimalust, kui suure tõenäosusega võib mingi geen avalduda ja sellega järgnevaid geene mõjutada. Nagu teada võib tõenäosus olla vahemikus 0....1. Et selliste keerukate probleemide lahendamisega efektiivselt tegelda, on loodud kõikvõimalikke algoritme. Paar sellist algoritmi on ära toodud ka minu esitluses. Keda asi rohkem huvitab, võib lugeda ka lõpus olevat kasutatud kirjandust. See peaks olema paraja keerukusega algajatele nagu mina. Võiks muidugi hoiatada, et mõni ära toodud artikkel on paras pähkel, mida tuleb lugeda 2,3,5 või isegi 10 korda, et aru saada asja tuumast.

Oma põhiartiklit sai muidugi loetud kõvasti üle 10 korra kuna eelnev kogemus antud vallas puudus. Aga kui see teema juba niikuinii omale selgeks (täpne olla, siis pigem "selgemaks") sai tehtud, siis annaks võimaluse ka mõnele asjast huvitatule sellega tutvuda. Kunagi ei tea, kes seda teemat enda jaoks kasulikuks peab. Eestikeelse ettekande leiab siit aadressilt.

Üks õpetlik lugu ka seoses teadusartiklite lugemisega. Nimelt avastasin ma ühest artiklist algoritmi, mis ei anna sellist tulemust nagu vaja. Kaks nädalat joonistasin kõikvõimalikke maatrikseid püüdes leida enda tehtud viga. Kuidas ma ka ei püüdnud, algoritm lihtsalt ei töötanud nii nagu vaja. Prof. Võhandu kommentaar sellele oli, et selliseid kontrollimata algoritme tuleb üsna tihti teadusartiklitesse sisse. Loo moraal on, et kunagi ära usalda ühtegi autorit ega retsensenti vaid tee endale puust ja punaseks ette ja kui viga ikka alles, tõesta omale sobival arvutuslikul viisil ära, et viga on kasutatavas algoritmis.

Saag 3D - oodatud või ootamatu?

Ühelt poolt oodatud film teisalt ootamatu sisu. Niisiis pühapäev lõppes ilusa õuduka õhtuga ehk Saag 3D esilinastusega Solarises. Kaua oodatud ja nüüdseks nähtud. Suur saal oli puupüsti rahvast täis. Imestasin kui palju õrnema soo esindajaid seda verevalamist vaatama olid tulnud.

Film polnud veel viite minutitki käinud kui mu elukaaslane juba pea ära pööras, et veriseid soolikaid vaatama ei peaks. Algus oli paljulubav ja verisem kui eelmised osad. Edasi läks kõik nii nagu minema pidi. Aina räigemad stseenid kuni mingi hetk tundsin, et vennad olid filmi tegemisel mingi piiri ületanud. Kõikvõimalikud inimeste lõhki rebimised, poolenisti räbalad näod, katki puuritud kõrid ja silmad. Lihtsalt vaatasid tuima rahuga seda verevalamist. Veriseid stseene oli nii palju, et mingit põnevust enam ei olnud, ainult üks stseen teise järgi kuidas inimesi tükeldati. Mitte mingit põnevust ei olnud, et mis järgmisena saab. Kõik oli teada. Iga järgmise ukse taga järgmine ohver kellelt midagi küljest ära rebitakse.

Mulle isiklikult hakkas selline asi vastu. Kas soovitada seda filmi õuduka huvilistele? Vist mitte. Kes õuduka asemel külluses veriseid stseene näha tahab, mingu aga vaatama. Umbes sama nagu vaataks filmi retsidivistist või sõjast, kus näidatakse pommikildude läbi lõhutud inimesi.
5 palli süsteemis paneks heal juhul hindeks 3.

Vahekokkuvõte 100EUR laristamisest/kordistamisest

Tahes tahtmata on eelmises postituses esitatud väljakutse iga päev peas keerelnud. Kõige lihtsam oleks raha panka hoiusele panna, käed tagumiku all istuda neli kuud ja olen umbes 1,5% omadega plussis. Käisin mõttes läbi igasuguseid variante ja mõned perspektiivimad jäid sõelale:

• aktsiaturud - tõenäoliselt läheb (osaliselt) käiku alles siis, kui summat annab juba poolitada ja tegevuste vahel ära jaotada
• mõne idee realiseerimine ja maha müümine - kõik ideed ei vaja 1000+ raha. Kõik, mida vaja, on teadmisi mõnes ideega seotus spetsiifilises valdkonnas, pealehakkamist, head müügimeheks kehastumist ja natuke õnne ka
• osta-müü-vaheta - nishi leidmisel (odavam, parem, kiirem jne) on sellega võimalik väikest rahahulka ilma pead eriti vaevamata mõnevõrra suurendada. Kuna see pole tegevus, mis lisaväärtust toodaks, siis on see pigem ajutine lahendus.

Ühe neist ideedest olen hetkeks käsile võtnud ja esimene nö tehing on poolepeal. Iga tehingu sisu räägin lahti koos võidetud/kaotatud summadega peale seda, kui tehing on lõppenud. Hetkel 70% rahas. Tehinguga loodan saada 35-40% kasumit.

100EUR 4 kuu pärast - kaotatud või mitmekordistatud? Kes lööb kaasa? Kes teeb pakkumise?

Tekkis täna üks suhteliselt hull idee. Panen mängu 100EUR ehk 1565kr ning proovin selle raha misiganes vahendeid kasutades 4 kuu pärast kahekordseks teha kasutades teenimiseks ainult seda mängu pandud raha. Vahepeal ei võta ära ega pane juurde sentigi. Teeme puust ette ja punaseks, kui raske on ikkagi raha teenima panna alustades väikestest summadest.

Minu panused:

• 26.02.2011 on mul 100EUR asemel 200EUR
• 26.04.2011 on mul 200EUR asemel 300EUR

Mängu loeme kaotanuks kui esialgsest 100EUR'ist on alles 30EUR (kaotatud 70% rahast).
Kasutada võib misiganes vahendeid:

• osta-müüa misiganes träni oksjonil, kuulutuste kaudu (eeldades, et see ese on selle investeeritud raha eest eelnevalt ostetud)
  
• osta-müüa väärtpabereid (tehing peab sisaldama ainult mängus olevat raha)
  
• panna hoiustele
• kinnisvara sellega just ei osta kuid ostu-müügiõigustega annab ehk mängida
• kasiino, internetikasiino
  
• toote midagi kasutades ainult mängus olevat raha
• loevad ainult tehingud, mille alguskuupäev on alates tänasest (25.10.2010)
  

Keelatud on teha kokkuleppe tehinguid tuttavatega stiilis annan sulle 100EUR, 4 kuu pärast annad tagasi 200EUR. Ehk siis lubatud on kõik viisid, millega kaubeldakse igapäeva elus ning keelatud on kõik kokkuleppe thingud, kus teine pool jääb teadlikult rahaliselt kaotajaks. Iga tehing, mida tehakse, peab sisaldama ainult seda investeeringut, kui palju sul hetkel algsummast järgi on.

Eesmärk oleks näidata rahaga raha teenimise lihtsust või siis keerukust. Mingit eelnevat plaani mul valmis mõeldud ei ole, kuhu raha panna. Kuna idee tuli spontaanselt, siis on omalgi huvitav, kust hakata teenimisvõimalust otsima. Kõik investeeringud, teenimised, väljaminekud kajastan ka siin blogis, et oleks pidev ülevaade mis hetke olukord on.

Tore, kui kaasa lööks keegi veel ning tekiks niig võrdlus- kui võistlusmoment. Kui keegi kaasa lööb, võiks teada anda kommentaariumisse ning lingi, kus oleks näha tema igapäevaseid-nädalasi tehinguid.

Et asja veel põnevamaks ajada, võiks teha ka pakkumisi, kas 4 kuu pärast on see raha sama suur (0% muutust), pool summast kaotatud (-50%), kahekordistatud (+100%) või mõni muu variant. Esimene kõige täpsemalt pakkuja saab 26.02.2010 seisuga summast 10% oma kontole. Pakkumised teha stiilis: Eesnimi P (perenime esimene täht), +30% (ehk teenitud 30%). Nime soovin sellepärast, et hiljem konto omanik ning siinne pakkuja kokku langeksid. Vastasel juhul raha ülekandmist ei toimu. Parima pakkuja potensiaalne võidusumma on vahemikus 3...20EUR (hea õnne puhul rohkem).

Mängu tulemusena peaksid pessimistid saama kas julgustust oma raha teenima panna või siis veenduma, et raha on lihtsam kaotada kui teenida. Optimistid võtavad lihtsalt mängust osa ja õpivad samamoodi nagu mina:) Lisaks võib nii mõnigi saada (sh mina ise) mõne hea idee, millega edaspidi teenima hakata.

Jään ootama kaasvõitlejaid ja pakkujaid.

TÄIENDUS: Et pakkujatel enamvähem võrdsed tingimused oleksid, võib pakkumisi teha kuni 15.11. Sinnani on tõenäoliselt üsna palju määramatust, kuhu poole see rahasumma tüürima hakkab.

Kogu tõde Eesti vanaduspensionist ja maksudest

Mõned päevad tagasi Apollos aega veetes leidsin huvitava raamatu "Rikas isa, vaene isa". Raamat räägib sisuliselt raha abil raha tegemisest kus pole tähtis mitte ülikooliharidus vaid finants kirjaoskus. Seal on mõned ameerikaliku mõttelaadiga huvitavad mõtted ja soovitaks täitsa lugeda, kel soovi finantsasjadele natukene teistmoodi peale vaadata.

Tänu sellele raamatule hakkasin mõtlema, kui palju ma siis ikkagi vanaduses seda lisaraha vajan, et omadega toime tulla. Alustuseks võtsin kätte vanaduspensioni arvutamise. Sotsiaalkindlustuse lehel on üleval üsna hea ülevaade, kuidas pension arvutatakse. Tegin Excelisse tabeli ja hakkasin aga arvutama. Pensioni arvutamisel on kaks muutujat - tööstaaz ja riigile makstud sotsiaalmaks ehk teisisõnu pensionikindlustatu aastakoefitsient. Kui tööstaazi saab igaüks ise välja arvutada, palju viitsib tööd teha, siis aastakoefitsendi arvutamine on natukene keerulisem.

Keda huvitab aastakoefitsendi suurus, siis minge www.eesti.ee lehe kaudu X-tee portaali ning otsige üles Pensionikindlustuse registri teatis. Seal on kirjas nii makstud sotsiaalmaks kui aastakoefitsent. Aga mis tuleb välja, mida siiani mitte kusagilt lugenud ei ole? Nimelt, kui sul seal ülemises tabelis on kirjas nii makstud sotsmaks, pensionikindlustuse osa kui ka Riikliku pensionikindlustuse osa, siis koefitsiendi arvutamisel võetakse arvesse just see viimane veerg. Sisuliselt kui sa oled aastas maksnud 100 000kr sotsmaksu, siis pensionikindlustust arvutatakse ainult 60% ulatuses sellest sotsmaksust. Koefitsent saadakse kui jagada see viimane veerg Eesti antud aasta tulumaksuvaba määraga ehk 27000kr.

Näiteks:

• Makstud sotsmaks 100 000kr
• Riikliku pensionikindlustuse osa: 100 000*0,6 = 60 000kr
• Koefitsient: 60 000/27 000 = 2,22

Juhul, kui saad eesti keskmist palka, tuleb koefitsient 1 ja kui keskmisest väiksemat on koefitsient alla 1.
Arvutad kokku igal aastal saadud sotsmaksu ning koefitsiendi, liidad need kokku ja jagad töötatud aastate arvuga ja saad keskmise koefitsiendi, mida saab kasutada pensioni arvutamiseks. Sama arvutus on tehtud ka X-tee portaalis alumise tabeli lõpus.

Nüüd paneme selle koefitsiendi valemisse ning vaatame kui palju pension sellest tegelikult sõltub.
Mõned näited, kui vähe tegelikult makstud sotsiaalmaksu suurus muudab vanaduspensioni:

• Tööstaaz 45 aastat, eesti keskmine palk ehk koefitsient 1 => pension 4918 kr
• Tööstaaz 45 aastat, 1,5 keskmist palka ehk koefitsient 1,5 => pension 4952 kr
• Tööstaaz 45 aastat, 2 keskmist palka ehk koefitsient 2 => pension 4986 kr
• Tööstaaz 45 aastat, 3 keskmist palka ehk koefitsient 3 => pension 5054 kr
• Tööstaaz 30 aastat, 2 keskmist palka ehk koefitsient 2 => pension 3967 kr
• Tööstaaz 20 aastat, 2 keskmist palka ehk koefitsient 2 => pension 3288 kr

Nagu näete, ei muuda hetke palk ehk makstud sotsiaalmaksu suurus sisuliselt mitte midagi. Hoopis suurema kaaluga on tööstaaz.

Sellest võib järeldada ainult seda, et riigile pole mõtet näidata võimalikult suurt palka vaid vastupidi kuna sisuliselt loeb ainult see, et oleks makstud kohustuslik miinimum sotsiaalmaksust. Vastasel juhul ei lähe töötatud kuu tööstaazi kirja. Valemi järgi selgub, et iga kuu, mil sa tööstaazi ei maksa, väheneb sinu vanaduspension umbes 7kr võrra ehk aastas 84kr.

Üks näide veel, mis omamoodi põhjendab ära, miks meil varimajanduse osakaal nii suur on.

Oletame, et sa saad igakuise palgaga kätte 10 000kr. Tööandja jaoks on palgafond ehk sinu kogu palgakulu 16 600kr. Tegemist on palgaga, mida tööandja on nõus sinu eest sulle maksma. Kättesaadud palk tähendab aga, et riik on sinu palgast juba 40% omale võtnud maksude näol. Tavaliselt kulub enamusel inimestel palk kuu lõpuks ära, mis tähendab et nad ostavad selle eest toitu, riided, maksavad makse jne. Ühesõnaga kõike, mis on omakorda riigi poolt maksustatud käibe, aktsiisi- ms maksudega. Osa asju on küll väiksema maksuga või ilma maksuta (kasutatud asjad käest ostes jms) ja mõned jälle suurema maksuga (kütus jne) aga võtame keskmiseks maksuks 20% iga toote ja teenuse pealt. Kui sa said kätte 10 000kr, siis kuu lõpuks, kui oled oma raha ära kasutanud, oled sellest omakorda veel 20% riigile andnud.
Kokkuvõttes maksad sa iga kuu riigile keskmiselt 52% oma palgast ehk siis aastas pead sa tööd tegema umbes 6,2...6,4 kuud tööd, et riigile makse maksta ning ülejäänud 5,6 kuud töötad selleks, et omale raha teenida.

Kui see asi mõtlema pani, siis oleks aeg näiteks "Rikas isa, vaene isa" kätte võtta ning läbi lugeda ja võibolla oma rahaasjad natukene teise pilguga üle vaadata.

PS! Ei pretendeeri nendes valemites absoluutsele tõele ja siin võib olla vigu sees. Vanaduspensioni asjus küll sai mõned korrad sotsiaalkindlustusametiga konsulteeritud, et aru saada maksusüsteemist.

Esimese suusatamiseni napilt üle kuu aja jäänud?

Kui keegi küsiks, mis mu kõige külastatav netiaadress on, siis talvekuudel oleks selleks kindlasti http://sport.err.ee/lumeinfo.php. Alati up-to-date koht, kus leiab infot rajaolude kohta. Ja kui ei leiagi, siis kõne rajamehele ja pilt selge.

Varasemate aastate pealt on näha, et on isegi juhtunud, kui 20. novembri paiku sai juba julgelt suusad alla panna. Viimaste aastate jooksul isegi kaks korda nii juhtunud. Jõusaali anaeroobsest treeningust on juba mõnda aega saanud vaheldusrikkam treening kus alustuseks vähemalt 3km jooksu sekka. Sobilik pikaajalise koormuse pulss tundub siiani olevat 160-170 kandis, mis tähendab üsna korralikku tempot ja talutavat vormi suusahooaja alustamiseks.

Üle jääb oodata ainult, millal poodidesse suusavarustus ilmuma hakkab ning tädid-onud suusapõhjade lihvimisega tegelema hakkavad. Või äki kusagil Tallinnas juba tehakse seda?

"Ausa hinnastamise kokkulepe" devalveerumine

Lausa uskumatu, kui kiiresti võiks üks loosunglause devalveeruda. Napilt kaks kuud tagasi käis Eesti Kaubandus- ja tööstuskoda välja leppe, mille alusel püütakse peatada hindade tõusu euro käibele võtmise tõttu. Hetkel on ausa hinnastamise kokkuleppega liitunud 417 ettevõtet.

Ka poes jääb alatihti kassade juures neid silte silma. Hoolimata sellest on viimasel ajal tõusnus suur osa toidukaupadest. Mind tõesti ei huvita, kas seda tõstis tootja, maaletooja või jaemüüja. Kui üks ettevõte, kes on selle leppega liitunud, ei suuda seda lepet lõpptarbija seisukohast täita, ei tohks ta sellega üldse liituda.

Kui ma selle leppe välja käimise ajal lootsin natukenegi, et ehk on sellest natukenegi kasu, siis nüüd on see lihtsalt kleeps, mis näitab, kui sisutühi see loosung tegelikult on. Järjekordselt pole liitujad endale selgeks teinud, kas nad ka tegelikult suudavad sellest leppest kinni pidada. Olgugi, et euroni on veel üle kahe kuu aega on see lepe devalveerunud ja loota võib ainult palkade järgi tulemisest peale euro saabumist. Tõenäoliselt saadakse alles peale esimesi euro palganumbreid nähes aru, kui suured käärid meil muu euroopaga võrreldes sees on.

ÄP: Ärge eelistage kodumaist

Rootsi juurtega ning üsnagi tuntud investor Stefan kirjutab Äripäevas huvitaval teemal ärge eelistage kodumaist. Hakkasin sellepeale mõtlema, kui palju ma ise olen selliste "Eelista Eestimaist" asjadega kaasa läinud. Ega vist ei olegi. Tekib hoopis küsimus, miks ma peaksin eestis valminud toitu või tehnikat ostma kui kõrvalolev välismaine on 10-20% odavam. Et toetada kohalikku tööstust? Miks siis kohalikud ei suuda sama odavalt toota? Tõenäoliselt pole väikese riigi tõttu tootmismahud nii suured kui mujal. Veel kuidagimoodi arusaadav aga see peaks panema hoopis mõtlema, kuidas efektiivsemalt sama asja toota kui välismaised konkurendid. Tulemuseks võib päris paljudel juhtudel olla tootlikkuse suurenemine ehk tulemus, mille üle on juba ammu riiklikul tasandil kõva arutelu käinud. Pealegi ei tohiks meie üsna madala palgakulu juures olla väga keeruline konkureeriva hinnaga tooteid valmistada.

"Eelista kodumaist" jääb kahjuks ilma sisuta ainult loosunglauseks, mille peale paljud muigega vaatavad. Äärmisel juhul võiks kaupade hinnavahe kodumaise kahjuks olla 5% kandis. Selle asemel, et patriotismist kodumaist eelistama kutsuda võiks hoopis millegi sisulisega tegelda, mis meid ka reaalselt konkurentsivõimelisemaks muudab.

Talvehooajaks valmistumine

Sügis on käes. Selle kinnituseks on ka esimene külmetushaigus hiljuti läbi põetud. Kuigi haigus ise polnud väga tõsine oli olemine ikkagi sant. Meeldivam teema on hoopis see, et parimal juhul saab natukene rohkem kui 2 kuu pärast suusad alla panna. Oma treeningupäevikut vaadates avanes selline võimalus näiteks 2004. aasta novembri viimastel päevadel ja 2009. aastal 20. novembri paiku.
Aga, et talvel ka midagi teha jõua ning haigevoodis aega ei peaks veetma, tuleb natukene end ette valmistada.

• Trenn. Jõusaalis küll terve suvi käidud ning isegi kui lihasmass lubaks vabalt suusatada, siis vastupidavus pole tõenäoliselt suurem asi. Mäletan eelmise talve lõppu kus mingit probleemi ei valmistanud paari tunnised suusatamised suhteliselt suurtel koormustel. Jõusaalis oli sellise vastupidavusega lausa lust olla. Ei mingit hingeldamist, väga kiire taastumine ja jõudu jäi veel treeningu lõpus ülegi. Päris samasugust seisundit enne talve tõenäoliselt ei saa, aga midagi siiski. Tähendab see seda, et trenni 10 minutilist soojendusjooksu tuleb aegamisipikendada kuni üks trenn tehagi ainult jooksu jaoks ja võibolla ka midagi seadmetega juurde. Kindlasti aga peaks 12km tunnikiirusega suutma 30-45minutit jooksu ära taluma. See on piisav, et julgeks suusarajale minna.
• Vastupidavus külmale. Kõige mugavam viis selleks lihtinimesele on tõenäoliselt külma veega karastamine. Eelmine aasta sai alustatud detsembris aga kuna siiani on esimesest külmetusest kehv enesetunne meeles, siis võiks sellega varem pihta hakata. Eelmine aasta sai sama asi läbi tehtud ning ma ei mäletagi, et oleks kordagi talvejope selga tõmmanud. Viluda ilma jakk ja soojem kampsun olid piisavad. Hea meenutada vanu aegu :) Haigeks loomulikult kordagi sel ajal ei jäänud. Aga et need vanadeks aegadeks ei jääkski, siis sel aastal uue hooga sama asi. Kusjuures külmema kui 7C veega end näiteks üle kasta ei annagi kodustes tingimustes. Kraanist lihtsalt ei tule külmemat vett:) Loomulikult alustan 3 korda soojema veega kuni soovitud miinimum käes.
• Vitamiinid. See on vist ainuke asi, mille otsest mõju on suhteliselt võimatu tunda. Lisaks vitamiinidele küüslaugu tabletid, kaltsiumi tabletid, kõikvõimalike puu- ja juurviljade toormehud jms kraam. Kõike seda tunde järgi võttes on neist täiesti piisanud, et talvekuudel korralik power pidevalt sees oleks.

Ahjaa, unustasin sportliku koha pealt ka rattaga sõitmise. Jõusaalis trenasöör-rattaga sõita pole ikka päris see. Aga kõikvõimalikul ajal rattaga tööl käia ei tee üldse halba. Kõigil seda võimalust töökoha kauguse tõttu ei pruugi olla, aga kel on, siis ainult laiskus ei lase rattaga tööl käia. Omast kogemusest, kui 25-30C suvekuumusega ei viitsinud ratta selga istuda. Oleks siis jala läinud, aga ei.

Enne talve tuleks muidugi ka suusad korda teha. Praegu vist suusapõhjasid ei lihvita veel Hawaiis?

Lõpuks ometi - põlv laseb jälle trenni teha

See oli kas 2003. või 2004. aastal kui ma Slovakkias mäesuuskadel niimoodi kukkusin, et tagumik sõna otseses mõttes sinine, põlv nagises ja veel sada muud häda. Kuna vabal ajal meeldib ka vahel joosta, siis selle valutava põlve tõttu olen tunnistelt jooksudelt tagasi tulnud ka lonkavana. Iga samm teeb lihtsalt nii palju valu, et ei kannata astudagi. Noorelt tehtud lollused, millega peab ülejäänud elu elama.

Kuna jooksmisest asja ei saanud enam, siis talisport - suusatamine sobib seda hästi asendama. Suveks aga tuleb midagi muud välja mõelda, milleks on näiteks jõusaal. See oli oma 2 aastat tagasi kui sai hakatud jõusaalis käima. Ei lasknud see põlv ka seal isegi soojendusjooksu teha ilma et oleks hakanud endast märku andma.

Viimasel ajal on aga asjad muutunud. Juba väga pikka aega pole põlv endast märku andnud ning edukalt saab ka teha ka mõnekilomeetrise soojendusjooksu. Kõige selle taga pole aga miski muu kui oma keha kuulamine. Kui varem ei julgenud ma jõusaalis teha näiteks jalapressi harjutusi kuna kartsin põlvele liiga teha, siis ettevaatlikult asjale lähenedes hakkasin pihta väikestest raskustest. Hetkel tundub, et vaikselt kuid pidevalt arenenud jalalihased on need, mis hoiavad põlve tervena. Tõenäoliselt on asjalood sellised, et peale jõusaalist loobumist ning jooksuga jätkamist võib ükspäev põlvehäda end jälle märku anda.

Need ajad on kahjuks küll möödas kui julgesin ühe jala peal 20+ kükki teha ilma väsimust tundmata. Jõudu oleks aga miks riskida mitme kuu töö ära nullimisega ning sinna otsa veel mitmekuise taastumisega. Siinkohal üks huvitav seik jõusaalist, kus on inimesi kes teevad jalapressi harjutusi 100kg raskustega aga on ka "põkke", kes teevad selle raskusega sooja ning õiged raskused, mida ma näinud olen, on 300+kg. Tekib küsimus, kas tõesti peab mees suutma oma kahe jalaga terve mitmeliikmelise perekonna üles tõstma.

Ortopeed on mõni aeg tagasi ka põlve kohta öelnud, et jooksmisest, kaugushüppest jms jalga põrutavatest aladest pean loobuma. Põlvel olevat mingi liigesevedelikuga probleem ning sellepärast ka liigutamine valulik. Siiani olen pidanud sellega leppima, kuid nagu näha võib õige tegutsemise korral üht-teist siiski veel ära teha. Tõenäoliselt ei pääse selliste traumade korral aga vanaduses esile tulevatest hädadest, millest põlvehäda kindlasti kohe välja ei jää.
Niiet, mõelge, enne kui ekstreemsporti harrastama lähete. Äkki on oma jalgade ja kätega tulevikus ka midagi asjalikku plaanis teha.

Esimesed muljed peale 2-nädalast doktorantuuri

Ei püüa siin kedagi ära hirmutada või julgustada, kas doktorantuuri edasi õppima minna või mitte. Püüaks pigem edasi anda mõtteid, millised doktoriõpingud välja näevad, mida see endas sisaldab ja sellega ehk mõtteid anda neile, kes plaanivad sama teed jätkata.

TTÜ Arvuti- ja süsteemitehnika erialas toimub hämmastavalt palju tegevusi. Kui ma magistris tegin läbi Informaatika eriala, siis kõik oli küll ilus ja tore kuid ei jäänud silma kõikvõimalikke projekte jms, mis koolis aktiivselt läbi viidaks. Võimalik, et tarkvaraarendusse ei süüvitud magistris nii põhjalikult kui doktorantuuris kuid siiski, vahe on sees võrreldes Arvutitehnika instituudiga. Võrdluseks toimub Arvutitehnika raames üsna mitu rahvusvahelist projekti, loengud välisülikoolide professoritelt jms.
Ka minu tegevused seoses TTÜ'ga on nüüdsest ametlikult paberil kirjas. Tegevuste sisuks on magistratuuris alustatud teema - sensorvõrgud. Kui magistrantuuris oli põhitegevuseks engineering, siis doktorantuuris pigem teaduslik lähenemine probleemidele. Sellest lähtuvalt on viimase aja põhitegevuseks olnud kõikvõimalike teadusartiklite lugemine, ettekannetel käimine (hetkel küll pigem kuulaja rollis), et seda nö suurt pilti kokku panna, kus maal arendusega üldse ollakse.

Juba mõnda aega olen ma avastanud endas ühe huvitava iseärasuse. See oli kusagil 2-3 aastat tagasi, kui ma hakkasin oma suvalisel hetkel tulnud ideid kirja panema. Neid tuleb igasuguseid, seinast-seina. Kui idee kirjas, siis hiljem, natukene asja seedinuna, annan hinnangu, kui mõtekas ja kui keeruline seda on realiseerida. Hetkel on selliseid ideid tulnud oma 3xA4 lehekülge ehk julgelt üle 30. Hiljem olen avastanud, et mõned neist on küll juba realiseeritud aga on ka väga huvitavaid, mille realiseerimise suunas ise püüan liikuda. Tundub, et mida rohkem erinevate inimeste kirjutisi lugeda, seda rohkem neid ideid tuleb kuna üsna mitmes kohas tekib küsimus, et miks see nii tehti või et teistmoodi oleks saanud ju paremini. Vahel tekib neid ideid isegi unepealt. Alles hilljuti oli juhus, kus hommikul silmad lahti tehes oli esimene mõte, et vot see idee tuleks ära teha, miks seda siiani pole tehtud.

Üks suur vahe magistri ja doktoriõpingutes on ka see, et õpingukava on üsna hõre. Kui magistratuuris oli esimeste semestrite koolis olemise aeg 3-4 päeva nädalas kindlasti ning iga päev oma 3-4 tundi, siis magistris on asjad natukene lihtsamad. Nädala peale tuleb kohapeal olla paaril-kolmel päeval ja need ka enamasti õhtused ajad mitte üle paari tunni. Isegi sellise tempoga saavad ained läbi 2-3 õppeaastaga. Üks mis kindel, ainete läbimisega ei ole mõtet kiirustada. Seda sellepärast, et ainete sisu on palju põhjalikum kui magistratuuris ning väga suur iseseisva töö osakaal ei laseks väga sügavuti minna, kui vaja on teha palju aineid korraga. Teine põhjus on oma teadusliku töö sidumine aine sisuga. Et tekiks mingi reaalne kasu sellest ainest. Kui see veel siduda oma erialase uurimisega, õpid töö käigus aines saadud teadmisi ka kasutama. Selle tõttu ei kavatse ma semestris rohkem kui 1-3 ainet korraga võtta olenevalt nende raskusest.

Üks suuremat sorti erinevus on veel matemaatikas... Jah, just see keskkoolist alates suurema osa jaoks vihatud aine. Võrdluseks, magistrantuur on võimalik läbida ilma matemaatikat puutumata kuid doktorantuuris, vähemalt tehnikaalases, sellest ei pääse. Bakas õpitud kõrgem mate jääb juba üle viie aasta taguse aja taha ning selle meeldetuletamisest ei pääse, kui tahad vähegi sügavamalt asjadele otsa vaadata. 2009. aastast hakkas küll kehtima TTÜ's uus doktorantuuri õppekava ning seal ei ole otseselt matemaatikat sees. Tegelikult "konkreetne matemaatika" on, aga see on informaatikaga seotud matemaatika, mis on natukene "nuditud ja hakitud" võrreldes "Matemaatika doktorantidele" ainega. Ja isegi, kui ei võta ainet, mis pole otseselt matemaatika, siis üsna pea avastad, et seal siiski on üsna palju algoritme jms, mida tuleb hakata lahendama. Üheks näiteks on "eriseminar doktorantidele", mille ma heas usus sel semestril võtsin. Eeldades hoopis teistsugust aine sisu, sai esimeses loengus selgeks et ei pääse sellistest asjadest nagu singulaarlahutamine, koorimisest, maatriksite dekompositsioonist, konformismist, kahendaritmeetikast,  geneetilistest algoritmidest, neuronvõrkudest jne. See nimekiri on tegelikult veel kordades pikem, aga ehk annab see aimu, mida võib ühe üsna üldise nimega ainenimetuse alt leida.
Kuidas siis matemaatikast jagu saada, kui pole just matemaatika eriala tudeng? Näiteks sellega, et mõned vabad hetked pühendada juba kunagi õpitud teadmiste meelde tuletamisele, võtta raskemat matemaatikat nõudvad ained järgmistel semestritel, et oleks aega end asjaga kurssi viia. Aega selleks on ju küll, sisuliselt 4 aastat.

Kui palju panevad kohalikud müüjad kaubale hinda juurde?

Minu eelmises postituses mainitud auto BT+FM+MP3 mängija on ka kodumaistele müügilettidele jõudnud. Täpsemalt siis Oomipood müüb samasugust vidinat, ainult et 750EEK letihinnaga. Kaupa saab näha SIIT.

Kui sa ei soovi umbes-täpselt 3 korda kallimalt seda osta, mine ebay UK lehele ning nädala pärast võid pisipakile postkontorisse järgi minna. See on ikka ulme, kui palju tehakse juurdehindlust - mitte enam mõnikümmend protsenti vaid (arvestades seadme omahinnaks 135EEK ilma saatmiskuludeta) 550% !!!

Kui ma suutsin selle postitusega vähemalt ühe tehnikafänni raha säästa, on see postitus end õigustanud :)

Huvitav Bluetooth FM/MP3/SD/USB jubin autosse

Ebay'st leiab vahel üsna uskumatuid vidinaid. Üheks selliseks on seade, mis SD/USB kaudu MP3 mängides saadab signaali üle FM sageduse autoraadiosse. Kruti aga autoraadio sagedus eelnevalt seadmega määratud sagedusele ja musa tuleb. Seade ise toetab stereo signaali edastamist 87,5-108MHz ehk kogu FM sagedusalas, mille leviala on 10-15m.
Lisavõimalusena on seadmel ka Bluetooth ühendus, mis telefoniga ära sünkides toimib ka auto hands-free seadmena. Kui kõne sisse või välja tuleb, paneb seade musa vakka ning vestluskaaslase häält saad auto kõlaritest kuulata. Lisaks on sellel seadmel ka 3,5mm stereo sisend, mis lubab omakorda muusikat kasvõi otse arvutist lasta.
Nagu pildilt näha on asjal ka taustavalgustusega displei ja pult. Displei on iseenesest küll käkk aga näitab vähemalt ligidalt vaadates kõik vajaliku ära. Ka pult pole suurem asi kuna infrapuna ühendus on tehnikasajandi algusaegadest pärit ime. Ühe miinusena võiks veel ära mainida, et seadmel pole ka laulu edasikerimise funktsiooni.

Olles seda asjandust nüüd üle nädala testinud siis oma hinna kohta teeb ta väga head tööd. Koos saatmiskuludega alla 250EEK maksta pole just palju.
Kellele seda soovitada? Kui su autoraadio empekolme ei mängi või pole CD/DVD seadet üldse olemas, siis võiks julgelt soovitada.

Ahjaa, peale sigarisüütajasse pistmist boodib ta end üsna kiirelt üles. 2-3sek pärast peale sisse lülimist musa juba tuleb.

18 suurimat viga ettevõtlusega alustamisel

Internetist võib aegajalt leida üsnagi head lugemist. Kes on kunagi proovinud oma ettevõtlusega alustada teab tõenäoliselt omast käest, kui raske see olla võib. Kes aga mõtetest teostuseni jõudnud pole, ei ütle tõenäoliselt ühestki abipakkuvast õpetusest ära. Üks väga huvitav artikkel sel teemal on siin kirjas.
Kes pikka inglisekeelset juttu läbi lugeda ei viitsi, siis siin väike kokkuvõte peamistest põhjustest, miks ettevõtlus nurjub.

1. Ainus asutaja
2. Halb asukoht
3. Marginaalne nišš
4. Juba teostatud idee
5. Põikpäisus
6. Halbade programmeerijate palkamine
7. Vale platvormi valimine
8. Aeglane start
9. Liiga varajane start
10. Puudub kindel sihtgrupp
11. Liiga väike kasumlikkus
12. Liiga suur kulutamine
13. Liiga suur kasumlikkus
14. Halb investorite valik
15. Kasutajate ohverdamine eeldatavale kasumile
16. Soov mitte on käsi "mustaks teha"
17. Asutajate vahelised arusaamatused
18. Mittetäielik pühendumine oma eesmärgile

Nii mõnigi lause siin tundub olevat ebavajalik või tähtsusetu. Selle peale soovitaks inglisekeelne vastav lõik läbi lugeda, kus on kõik pealkirjad lahti kirjutatud. Kindlasti pole nad aga tähtsuse järjekorras.

Kas pesumasinas saab telliseid pesta? Uuri järele :)

Magistrikraad käes, kuidas edasi...?

Tõenäoliselt pole palju neid, kes keset suve ja 30C kuumusega koolile tahaksid mõelda. Kuna minu suvepuhkus sai aga selleks korraks otsa, siis üritan end tasapisi asjalikuks teha ehk uuesti tööga ära kohanduda. Kuu aega puhkust alates kooli lõpetamisest on üsnagi vaheldusrikkalt läinud. Alates spaa külastamisest kuni Saksamaa ja Austria alpide külastamiseni. See oli väljateenitud puhkus hindele "suurepärane" kaitstud lõputöö ning kooli lõpetamise eest.

Tagantjärgi mõeldes oli magistriõpe isegi liiga lihtne. Paljud magistri lõpetanud ütlevad, et nad ei saanud mitte midagi koolist. Sellega ma nõustuda ei saa, kuna oli üsna mitu õppejõudu ning ainet, kelle ainete läbi tegemine polnud ajaraiskamine. Ära märkimist väärivad mõned asjalikumad ained nagu "Tarkvara kvaliteet ja standardid", "Infosüsteemide strateegiline analüüs", "Intelligentsed süsteemid", "meeskonnatöö infosüsteemide arendamisel", "Objektorienteeritud disain", "Infosüsteemide arendustehnoloogiad". Kogu õppe parimaks ning ühtlasi ka kõige raskemaks aineks võiks nimetada Torim'i antud "Objektorienteeritud disain". See pole mitte minu isiklik vaid ka väga paljude teiste tudengite arvamus. Kindlasti oli ka teisi häid aineid. Kuna ma tegin niigi nõutust 7 ainepunkti üle, siis jäi nii mõnigi huvitav aine võtmata. Kõige kehvema aine tiitli saab aga "Multimeedia". Peale esimeses loengus käimist sain aru, et magistratuur pole see koht, kus peaks PowerPointi õppima ning Flashis mingeid mänge tegema.

Kuna minu lõputöö oli TTÜ ühe teadusprojekti osa ning teema tundus huvitav ning ambitsioonikas, siis oli TTÜ poolt kindel huvi minuga edasi töötada. Tõenäoliselt sellepärast otsustasingi proovida kas õnnestub ka doktorantuuri sisse saada. Juba magistrisse astudes oli üheks mu põhimõtteks, et ma õpin seda, mis mulle meeldib ning mitte ühtegi ainet ei tee hinde pärast. Selle tõttu ei hakanud ma isegi mõnda eksamil saadud "3" või "4" paremaks parandama kuigi selleks võimalus anti. Doktorantuuri kandideerides teadsin ma, et hinnete poolest panevad Cum Lauded ja kiitusega lõpetajad mulle pika puuga ära. Nagu hiljem teada sain, ei ole keskmine hinne primaarne vähemalt doktorantuuri kandideerimisel. Hoopis tähtsam on, kas sa tead täpselt, mida edasi õppida soovid. Viimane tuleb välja doktoritöö kavandis, mis tuleb koos sisseastumispaberitega esitada. Samuti on väga suure tähtsusega juhendajate soovitused. Minul oli magistritöö juhendajaid kaks ja plaan oli jätkata mõlemi juhendajaga ka doktorantuuris. Seega oli mul ka kaks väga head soovitust olemas.

Oma Saksa-Austria reisi alguses saingi teada, et mind võeti vastu infotehnoloogia teaduskonna doktorantuuri. Kirsiks tordi peal oli riigieelarveline koht. Hetkel juba kaks nädalat selle teadmisega elanud ning tõenäoliselt pole veel aimugi, mis mind ees ootama hakkab. Kindel on aga see, et järgmised 4 aastat tuleb tõsisemalt teadustööga tegelda, kus enam üle jala midagi teha ei saa. Tegemist on kindlasti väga huvitava perioodiga, kus pole liiga palju koolis käimist kuid toimub samas pidev areng teadmiste osas.

Üsna pea kirjutan lähemalt ka vägagi huvitavast Baierimaa ning Austria reisist. Kuhu võiks minna ja kuhu peaks kindlasti minema. Vahelduseks meie siinsetele lauge maa piltidele ka mägiseid ning lumiseid vaateid.

Tehnoülevaatuspunktide eralõbu - diislite tahmatestil pöörded põhja!

Kuna autol saab varsti ülevaatus tekkis plaan käia ülevaatusel ära. Pidurid timmitud, pirnid üle vaadatud ja läksin ülevaatuspunkti otsima. Kui oma vanas head ülevaatuspunktis oli suur järjekord hetkel mõtlesin vaadata korra Laki tänavale. Seal oli ka väike järjekord aga otsustasin oodata mõnda aega. Parasjagu oli just üks vana diisel Nissan stendil ja sai pealt vaadatud kuidas selle kallal askeldati. Nagu teada, tehakse diislitel tahma mõõtmine ka. Vaatasime ühe teise vennaga koos kuidas testi käigus korduvalt ja 10-20sek järjest gaas põhjas mootorit piinati. Meile mõlemile jäi arusaamatuks, miks peab pöörded punasesse ajama ja veel korduvalt. Peale 10 minutilist sellist piinamist sai vaatamisest küll ja tegin minekut sealt. Miks ma peaksin laskma mingil süüdimatul vennal oma masina mootorit sedasi piinata? Kui midagi sellise tegevuse peale lendab, laiutab ta ainult käsi ja ütleb, et ju siis oli kehv rihm või mida iganes.
Hiljem käisin hoopis oma vanas heas kohas ülevaatust tegemas ning peale 15minutit oli jälle aastaks mure murtud. Kusjuures jälgisin spetsiaalselt, kui palju seal pöördeid üles aeti - 4000rpm oli täiesti piisav nende jaoks ja seda ka ainult korra. 5000rpm on juba punane. Ka kõige ekstreemsematel hetkedel pole mul kunagi vaja läinud pöördeid üle 4300-4500 rpm'i ajada. Aga aru ma ei saa, mis kuramuse pärast mõnes ülevaatuspunktis lolli moodi mootoreid piinatakse.

Kui palju sõnu on vaja teada, et võõrkeeles hakkama saada

Uurisin natukene keeleteadlaste arvamusi, kui palju sõnu on ikkagi vaja, et end võõrkeeles koduselt tunda. Võibolla aitavad need numbrid kedagi, kes plaanib hakata võõrkeelt õppima, aga annab alla juba enne kui alustanudki on. On küll (tõeseid) arvamusi, et kõige parem keeleõpe on võõrkeelse raamatu lugemine, aga ka see nõuab pidevat sõnastiku lehitsemist. Teised jälle pakuvad, et ilma sõnade õigesse järjekorda panemiseta ei suuda ka hea sõnavaraga normaalselt suhelda. Ka neil on õigus.
Kolmandatele meeldib aga sõnu õppida ja peale sõnavara omamist neid siis kasutama hakata kas lause konstruktsioonide õppimisega või lugemise teel.

Natukene uurimist Internetist ja päris huvitavad numbrid tulid lagedale. Näiteks noor laps õpib aastas umbes 1000 sõna. 5 aastase sõnavaras sisaldub umbes 5000 sõna. Peaaegu laitmatu sõnavara omamiseks on vaja osata 10000 sõna. Ülikooli lõpetanud sõnavaras on umbes 18000 sõna.

Tegelikult saab aga hakkama hoopis lihtsamalt. Allpool toodud tabelist on näha, et 2000 sõnaga on võimalik omada 90% igapäevasest sõnavarast. 2600 sõna oskamisega peaks aga suutma juba 96% sõnavarast ära katta kus tundmatu on kõigest iga 26. sõna. Seni kuni ei minda spetsiifilise erialase sõnastiku kallale, peaksid need numbrid paika pidama.

Vocabulary size             % coverage    Density of unknown words
2000 words                 90%               1 in every 10
2000 +proper nouns    93.7%            1 in every 16
2600 words                 96%               1 in every 25
5000 words                 98.5%            1 in every 67

Muu tegevuse kõrvalt peaks inimene suutma päevas ära õppida 30 sõna kindlasti. Kui 5 päeva nädalas õppida ehk 150 sõna nädalas, peaks natukene üle 4 kuuga vajaliku sõnavara omandama. Kui sinna juurde lisada paar kuud lause konstruktsioonide õppimiseks peaks üsna edukalt 6 kuuga keele põhialused omandada.

Kui kalliks võib minna välismaal arsti vastuvõtt

Tulin tööandjale vastu ja otsustasin tulla natukene tõbisena töölähetusele. Suurem haigus oli juba mööda läinud ning asi hakkas paremaks minema. Peale Austriasse jõudmist tundus aga, et ei lähe see haigus kohe mitte kuidagi üle, pigem hullemaks. Hääl oli nagu karul, kõri valutas koos kõigega. Kui asi niikaugele jõudis, et hingamine ka valulikuks muutus, otsustasin et tuleb ikka arstil jutule minna. Suvalisest kliinikust sain kenasti õige arsti aadressi ja vastu võeti mind kohe peale sisse astumist. Surgiti natukene kaameraga ninas ja kõris ja näidati ekraanil mulle mu sisemust, et näe seal, seal ja seal on sul see ja see asi pahasti. Näitasin oma ravimid ette, mida siiani võtnud olin. Vastus tuli, et viska need minema, sul on tõsisemad lood. Kirjutas hunnik antibiootikume välja ja küsisin siis, et kas maksab ka midagi. Öeldi et oota vastuvõtus. No selge. Arve tuli muidugi mehine, 10min arsti jutu kuulamist läks maksma 75€! Kui ravimid juurde kirjutada siis 100€ tuli kõik kokku. OK, ravimite hind on veel vastuvõetav aga retsepti välja kirjutamine...
Mis kõige parem, neid ei huvitanud minu Euroopa Ravikindlustuse kaart ega isegi tööandja poolt antud reisikindlustuse kaart, mis peaks mingi ulme summani kõik kulud ära katma. Kui reisikindlustuse teemaga tuleb tegelda peale tagasijõudmist, siis mis kuramuse pärast mul siis Euroopa Ravikindlustuse kaart olema peab, kui see kedagi isegi ei huvita? Vähemalt olid rohud asjalikud ja teevad oma tööd vägagi hästi.

Rattaga Viini avastamas

Sattusin tööasjus Viini ja kuna nädalavahetusel polnud mingit tahtmist oma seitse asja võtta ning tagasi lennata, siis otsisin nädalavahetuseks omale tegevust. Alustasin hotelli jõusaaliga. Hotelliks on Imerial Riding School Vienna. Liksaks jõusaalile on hotellis ka bassein, saunad ning privaatne muruplats isegi päevitamiseks. Lisaks sellele ka Lounge, kuhu Platinum kliendid tasuta saavad. Õnneks on kaks mu siinset töökaaslast hotelli Platinum kliendid ning enamuse nädalast saigi Lounges veedetud, kus söök jms kõik tasuta on.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rattasõidust Viinis rääkida, kuna kogemus näiteks Tallinnaga on väärt võrdlust. Alustuseks rentisin tänavalt ratta nagu kõrvaloleval pildil näha. Rattalaenutuse kõrval on putka, kus regad end ära, saad oma kasutajanime ja parooli. Maksta saab krediitkaardiga ja üldiselt väga mugav asi on. Ainuke asi, et kui peale 400h kasutamist või ratta kadumist seda ei tagasta, siis võetakse kaardilt trahv 600€. Julm! Meeldiv oli, et esimene tund on tasuta, peale seda hakkas 1€/per tund jooksma. Odav ju?!

Asusin ratta selga ja ei suutnud otsustada, kas kihutada kohe autoteele ja julgelt sõitma hakata või sõtkuks vaikselt kõnniteedel nagu Eestis. Võtsin julguse kokku ja läksin autoteele sõitma. Minu imestuseks keegi ei tuututanud, ei tahtnud alla ajada või teelt välja rammida. Nii sai rahulikult 30km sõidetud. Enamustes kohtades olid olemas tegelikult rattateed ja osalsielt isegi mõlemi suuna jaoks eraldi tähistatud. Vaevalt Eesti kunagi üldse sellisele tasemele jõuab, kus rattur võib end ka inimesena tunda. Oli ka kohti, kus autotee oli mitmerealine aga iga rea juures oli ka koht ratturile kus sai siis autovooluga koos liikuda. Sinna päris ei kippunud aga oli julgeid, kes seda võimalust ka kasutasid.

Ainuke asi, mis silma jäi, oli kiivriga ratturite vähesus. Ei olnud ka laenutuses kiivri võimalust. Teiste ratturitega kokkusõitmist ma niiväga ei kartnudki kuna mu äge linna turistikas oli paras loks tegelikult ja ma olin ratturite seas üks aeglasemalt liikujaid üldse :) Kui algul töötas ratas ausalt, siis 10km järel hakkas mingi kiuks sisse väntamisel tulema, mis peale 20km läks lauskiuksumiseks üle. Ei saanud väntasid liigutadagi kui juba hakkas ilge kriuksumine. Kui ma peale ratta tagastamist seal ligidal bratwursti sõin jõudis üks noor neiu täpselt minu ratta omale laenutada. Oleks ta natukene aeglasem olnud, oleks jõudnud ehk hoiatada, et selle veloga saad koos edasiliikumisega ka rahva tähelepanu osaliseks :)

Evita

Pole küll suurem asi muusikali sõber aga Evita suutis üllatada. Tõenäoliselt andis oma osa sellesse 1940-1950ndatel toimunud sündmustik. Hetkel on küll viimased Evita etendused aga sügisel julgeks seda kingituseks osta nii mõnelegi tuttavale. Lisaks ainestikule sobis Maarja-Liis Ilus ideaalselt peaossa, eriti oma lauluhääle poolest. Tegelikult oli ka Marko Matvere oma ülesannete kõrgusel. Omamoodi huvitav oli ka laulja Vaiko Epliku roll seal etenduses. Kui seda etendust kellelegi soovitada, siis õrnema soo esindajale soovitaks taskurätik kaasa võtta igaks juhuks. Etenduse teine vaatus andis nii mõnelegi põhjust seda kasutada.
Üsnagi kallist piletihinnast hoolimata oli saal (Nokia kontserdimaja) üsna täis, oma 300 inimest ehk. Tõenäoliselt rahvas teab, mida pidada kvaliteetseks kultuuriürituseks ja mida mitte.

Magistritöö: teekond ideest teostuseni

Nüüd on vist õige aeg rääkida pikemalt, kuidas minu magistritöö valmis. Eile oli lõpuks see päev, kui juhendajad nõustusid esitama töö retsenseerimiseks.
Alustuseks, töö teema saamine on natukene omapärane. Alguses oli plaan kirjutada töö P2P-SIP protokolli arendusest, mis oleks eeldanud tihedat koostööd ühe selle protokolli loojaga Kundan Singhi'ga. Kuna Kolumbia ja Eesti vahemaa on liiga suur, mis tegi ettevaatlikuks antud koostöö efektiivsuse, siis otsisin ka alternatiive. Nagu vanasõna ütleb "Kes otsib, see leiab", siis nii leidsin ka mina. Sain kokkuleppele TTÜ'ga, mille CEBE tippkeskuse raames sain omale töö teema. Teema ise seisnes sensorvõrke kasutava prototüübi ehitamises.

Natukene pani mõtlema teema mitte haakumine minu läbitud õppekavaga. Nimelt olin ma informaatikainstituudis kuid teema tuli arvutitehnika instituudist. Kes teab lähemalt, siis minu eriala oli puhas tarkvaraarenduse pool kuid arvutitehnika tegeleb süviti ka raudvaraga. Nii eeldas ka minu töö raudvara lähedasi teadmisi. Selleks tuli paari õppeaine materjal enda jaoks läbi töötada ja töö võis alata.

Millegipärast on mul nii juhtunud, et nii bakalaureuse kui magistritöö on mõlemad olnud mingi ülikooli projekti üks osa. Tõenäoliselt sellest tingituna ei olnud ka antud töö tegemise ajal eriti aega puhata vaid pidevalt oli peal kontroll, mis vahepeal tehtud ja mis tegemata. Võimalik, et ilma selle kontrollita oleks nii mõnigi asi teisiti läinud.

Töö ise, õigemini kogu prototüübi arendus oli vägagi huvitav. Kuna prototüüp koosneb neljast erinevast moodulist, mis omavahel üle juhtmevaba või üle juhtme töötava protokolli suhtlema peavad, tuli juba oodatult ette olukordi, kus millegist aru saamiseks tuli kas mingi ainemooduli materjal läbi lugeda või mikrokontrolleri mõne registri sisu sõna otseses mõttes bitt-biti haaval selgeks teha.

Sellised projektid lubavad ülesande püstitusel õnneks ka natukene omaloomingut. Oma erialaga parema sidumise eesmärgil võtsin näiteks kasutusele ühe tarkvaraarendusmetoodika põhja, mida modifitseerisin oma vajadustele vastavalt ning püüdsin kasutada kogu töö vältel. Minu eesmärgiks oli tegelikult teada saada, kas keeruliste lahenduste puhul mingi metoodika abil probleemile lähenemine lihtsustab selle lahendamist või mitte. Antud juhul võin öelda, et see toimis ja väga edukalt. Tõenäoliselt püüan sellist lähenemist kasutada ka edaspidi kui mõni keerulisem ülesanne kätte juhtub.

Mida ma selle looga öelda tahan on see, et ülikoolide projektid võivad vahel vägagi huvitavad olla. Tihti võetakse lõputööde teemad ettevõttest, kus ise töötatakse. Kuuldu-nähtu põhjal võiks pigem öelda, et ülikoolide poolt pakutavad teemad võivad olla arendavamad ning võimaldavad paljudel juhtudel sama teema jätkamist ka näiteks doktoratuuris.

Ka töö juhendajate ning retsensentide osas oleks soovitus võtta neid omale võimalikult palju. Mina leidsin omale näiteks nii kaks juhendajat kui retsensenti. Lisaks andsin töö lugeda ka veel ühele mitteametlikult juhendajale, kel on teiste tööde juhendamisega omajagu kogemusi. Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda rohkematele nüanssidele tähelepanu pööratakse ja suurem võimalus õnnestumiseks. Samas toob see kaasa ka erinevate inimeste eriarvamused mingi tekstilõigu kohta. Lõpuks peab töö kirjutaja suutma otsustada, kellel see kõige suurem õigus on ja kelle nõuandeid rohkem kuulata. Ka minul tuli ette sarnaseid olukordi. Eriti paistis see silma juhul, kui töid loevad inimesed kes on natukene erineva kallakuga hariduse omandanud.

Kuna töö ise läheb kaitsmisele tuleval kolmapäeval, siis riputan töö siia lugemiseks üles peale kaitsmist. Plagiaati ja läbikukkumist ma ei karda, küll aga küsimuste tulva, mida sisuliselt neli inimest võivad õigustatult küsida. Ajaloo huvides peaks võibolla kaitsmise hoopis videosse võtma. Pärast omalgi hea vaadata :)

Ma olen kurjategija!?

Mõni aeg tagasi tekkis meedias arutelu, et Eestis on liiga paljud inimesed karistatud kuna karistavaid õigusakte on meil kusagil 100 ringis. Päevavalgele kerkinud küsimus ratturitega on üks järjekordne näide madalalaubalisusest. Nimelt kirjutab Postimees loost, kus riigikogu ei taha jalgrattureid kõnniteedele sõitma. Mainitud on ka isegi trahvide tegemist kõnniteel sõitmise eest. Ma saan aru, et rattur on antud juhul tugevamaks pooleks ja võib enamustel juhtudel süüdi jääda aga teha trahv kõnniteel sõitmise eest on ikka lolluse tipp.
Käin ka ise üsna tihti tööl rattaga ning kunagi, mitte kunagi ei ürita autoteedmööda tööle jõuda. Ainult suitsiiditerroristile tuleks mõte näiteks Tammsaare või Sõpruse pst mööda rattaga sõita. Kui üks, kümme või kakskümmend korda läheb õnneks aga piisab ainsast lohakast autojuhist või õnnetust juhusest kui paremal juhul oled luumurdudega haiglas ning halvemal juhul elustamine enam tulemusi ei anna. Oleksin nõus isegi kriminaalkurjategija staatusega, aga seni kuni pole spetsiaalseid jalgrattateid, ma isiklikult sõiduteele rattaga ei lähe. Kui asi piirduks rahatrahvidega vahetaks ratta auto vastu välja.
Niipalju siis keskkonna säästmisest ja tervislikest eluviisidest. Millegipärast käiakse selliste asjadega ühest äärmusest teise alati. Küll tehakse autovabu päevi, siis viiakse kõnniteel sõitvad ratturid kurjategija staatusesse. Postimehes mainitud komisjonis peaks ometi olema kogemustega inimesed, kel eluvaated paigas. Kahjuks ei suuda kaine mõistus alati peale jääda.

Kas olmetehnika.ee teeb ausat äri?

Kuna köögi sisustamine on lõpukorral ning otsin juba mõnda aega soodsa hinnaga ahju, siis jäi silma Olmetehnika leht. Tegemist on tõesti väga soodsate hindadega. Kuna masu ikka veel kestab, siis otsustasin uurida natukene ettevõtte tausta.

1. Krediidiinfo järgi puudub maksuvõlg. Tegevuslubade info näitab, et firma tegeleb jaekaubandusega, mis vastab ka tõele. Äriregister näitab ettevõtte sisest lohakust kuna 04.02.2010 on tehtud neile trahvihoiatus majandusaasta aruande puuduste kohta. Kas üritatakse midagi varjata? Minu jaoks oli see esimene ohumärk.

2. Ettevõttel on probleeme olnud Tarbijakaitsega: http://www.tarbija24.ee/?id=174183

3. Probleemid osade kaupade kättesaamisel: http://www.pereklubi.com/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=69547

4. Muud kommunikeerimise probleemid: http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum&action=post&post=5511039

5. Isiklik kogemus kauba kohta pärimisel. Nagu öeldakse on vahetu suhtlemine parim viis teada saada müüja usaldusest. Lehel näidatud telefonile vastas unise häälega meeshääl, kes kõigepealt küsis mu nime. Kui küsisin et sooviks ühe ahju kohta natukene rohkem infot, öeldi et löö Googlesse sisse, et tema ei tea nende toodete kohta suurt midagi. Halloo! Kui tädi Maali maalt küsiks sama infot, siis öeldakse talle et pane otsingusse? Mis te arvate kuhu selline tulemuslik arutelu jõuaks... Igatahes oli mul vaja teada kas tegemist oli uputatavate nuppudega või mitte kuna pildilt ei selgunud ja tooteinfos polnud ka kirjas. Lisaks tahtsin ma ka testida neid kui asjalikud/asjatundmatud nad üldse on klientidega suheldes. Aga oma  küsimuseni ma ei jõudnudki kuna järgmisel hetkel visati toru ära ning tagasihelistamise peale lülitati mõne aja möödudes telefon välja.
Kui juba tooteinfo küsimise peale nii reageeritakse siis kuidas peaks suhtlus hakkama toimuma kui kas

• kaup ei jõua õigel ajal kohale
• kaup on otsas ning raha tagastamine
• kaup jõuab kohale defektsena või mittetöötavana
  
• garantiiküsimused
  

Suur ülekaal negatiivsete uudiste osas ei pane kuidagi sealt poest midagi tellima.

Paremad hetked Tallinna Rallilt 2010

Nädalavahetusel toimunud Tallinna Ralli jäi üsna meeldejäävaks ürituseks. Suurelt osalt oli see tingitud mitte ralli vaatamisest vaid võimalikult paremate fotode saamist. Ei saa aru, miks ma enne pole viitsinud rallisid vaadata, just eriti kruusateel toimuvaid. Tundub, et õnnestus ralli üks paremaid rajakohti saada kuna kohal oli nii suur hulk publikut kui ka näiteks Marko Märtin isiklikult (küll pealtvaatajate rollis).
Mõned paremad jäädvustused rallist on näha siin: http://www.mairoleier.com/photoblog/ (teiste piltide nägemiseks kliki suure pildi peale).

Kas ma olen hea programmeerija?

Tegelikult ei pea ma end üldse programmeerijaks vaid pigem midagi sinna süsteemiarendaja, süsteemiarhitekti kanti. Aga sellest ei soovinud ma rääkida. Samamoodi pole ka kunagi mõelnud, kas ma ka hea süsteemiarendaja olen.
Sattusin huvitava artikli peale "How to recognise a good programmer", kus tuuakse välja punktid, mille järgi võiks hea programmeerija ära tunda. Võtsin siis kätte ja panin ka enda oskused ritta, et teada saada, kes ma üldse olen. Kuidas see ütlus oligi, kes see ikka koera saba kergitab kui koer ise:)

1. Passion
"They do “programming” as a day job"

Selle lühida lausega võiks selle punkti kokku võtta. Kui enda peale mõelda, kas ma selle punkti all kvalifitseerun, siis suur osa mu vabast ajast lähebki kõikvõimalike arendusprojektide ja ideedega tegelemiseks. Entusiasmi asemel tuleks võibolla rääkida hoopis fanatismist. Peale day job'i ehk kohustuslikku osa algab loomingulisem tegevus.

2. Self-teaching and love of learning
If you’re thinking of hiring someone as a programmer, and he ever utters the words “I can work with that, just send me on a training course for a week and I’ll be good at it”, don’t hire that guy. A good programmer doesn’t need a training course to learn a new technology.

Väga hästi iseloomustab tõsist entusiasti. Siiani veel meeeles, kuidas 10-11 aastaselt sai Lembit Abo kõik raamatud ribadeks lugesin saamaks teada kuidas elektroonikadetailid töötavad ning kuidas neid kokku panna. Sellele järgnes arvuti 13-14 aastasena kus inglise-eesti sõnastik kõrval käis meeletu tõlkimine kuidas Linuxis mingit shelli-skriptimist teha või kernelit kompileerida. Võiks julgelt öelda, et 18 aastaseks saamise hetkeks olin Linuxi kernelit oma 100 korda kompileerinud (kui küsida miks ma seda tegin, siis mulle meeldib kompaktsus ja endakompileeritud kernel on just see mis mulle meeldis). Sellele järgnenud Pascali, Perli, PHP, C, Visual Basicu jne keelte iseseisev õppimine ei nõudnud mingeid koolitusi vaid ainult meeletut pühendumist. Aastaid tagasi kui ma mõtlesin, et ma olen sellise posu keeli läbi proovinud aga mis neist kasu kui ühtegi perfektselt ei valda. Võibolla ongi see just see, mis näitab ehtsat fanatismi. Tähtis on hoopis taustateadmine, mida iga keel võimaldab, kuidas vajaduse korral midagi valmis kirjutada selles keeles ning seda oma ideedes rakendada.

3. Intelligence
Good programmers aren’t dumb. Ever. In fact, good programmers are usually amongst the smartest people you know. Many of them will actually have pretty good social skills too. /.../ Don’t ever hire a dumb person thinking they’re a good developer.

Ma pole end kunagi pidanud väga heaks jutumeistriks. Kui ma ikka teemast midagi ei tea, hoian suu kinni ja kuulan targemaid, aga "minu" teemasse minnes võib vahel väga peensusteni asju ära seletada. Just hiljuti sain ka oma juhendajalt võtta selle eest, et olen oma magistritöös asjad nii detailideni ära seletanud, et selle võiks hoopis manualina kasutusele võtta. Minu jaoks tähendabki intelligentsus rohkem mölapidamatust talitseda ning õigel ajal õigeid asju öelda.

4. Hidden experience
A good question to ask a potential “good programmer” in an interview would be “can you tell me about a personal project - even or especially one that’s completely irrelevant - that you did in your spare time, and that’s not on your CV?” If they can’t (unless their CV is 20 pages long), they’re probably not a good programmer.

CV kohapealt on küll nii, et hädaga suudab selle 3 lehele ära mahutada. Ilmselt poleks probleem see 5-7 leheliseks teha aga kes seda siis loeb? Mis kõige kurvem, kui üle oma poole elust oled ikka päevast päeva kõikvõimalike isiklike projektidega tegelnud siis kogemustepagas on ikka üsna auväärseks paisunud aga on vääääga vähe tööandjaid kes selleni oma küsimustega jõuda suudavad. Üks selline jutuajamine oli ühe teadusinstituudiga, kes soovisid mind tööle palgata. Nad olid vaimustunud mu kerneli kompileerimise oskustest, raudvara teadmiste tasemest ja veel sajast pisiasjast. Sel hetkel ei saanud ma päris täpselt aru, miks nad olid valmis mu iga kell tööle võtma. Võibolla see pühendumus oligi see, mida nad inimeses otsisid.

5. Variety of technologies
Learning a new technology is one of the most fun things a programmer with any passion can do. So they’ll do it all the time, and accumulate a portfolio of things they’ve “played around with”. They may not be experts at all of them, but all decent programmers will be fluent in a large inventory of unrelated technologies.

Jah, ega PHP või kasvõi HTML ning assembler ei oma ju mingit seost omavahel. Aga kui osata programmeerida mikrokontrollereid ning siduda sellega veebiliides ning see krempel kasuliku ideega siduda, võib saada vägagi huvitavaid lahendusi tehnoloogiatest, mis pole omavahel seotud. Omades mingeidki kogemusi laiast valdkonnast tehnoloogiatest oled võimeline neid omavahel siduma. See ei tööta, kui tead näiteks kuidas Javas klient-server lahendust progeda aga vot tahaks seda oma koduse gaasianduriga siduda kuid pole aimugi kuidas sensorid ja kogu elektroonika töötab.

6. Formal qualifications
Many good programmers will have a degree in Computer Science. Many won’t. Certifications, like MCSE or SCJP or the like, don’t mean anything either. These are designed to be accessible and desirable to all. The only thing they indicate is a certain level of knowledge of a technology.

Mul omal pole ühtegi sertifikaati. Sellest hoolimata tean väga täpselt mida ma oskan ja mida mitte. Andku ainult võimalus enda tõestamiseks. Computer Science paber küll tuleb üsna pea koolist aga seda võiks võtta pigem kui täiendusena olemasolevates teadmistes kuna magister aitab korrastatult omandada omale huvitavaid oskusi. Kui enne magistrit tegelesin kümne erineva asjaga vaheldumisi siis nüüd on tekkinud oskus oma olemasolevaid teadmisi sihipärasemalt ära kasutada ning vajadusel puuduolevaid juurde õppida.
Järgmiseks loogiliseks jätkuks ongi vist sertifikaadi omandamine kuna on hetki, kus see paber loeb kellegi jaoks kes sind ei tunne. Sel hetkel ei aita enam ütlemisest, et anna mulle võimalus end tõestada vaid ta ootab juba eelnevalt seda kindlustust, et tal on tegemist õige inimesega.

Kes peab end programmeerijaks, siis siin üks soovituslik lugemine, kuidas olla hea programmeerija.

Susisev gaasipliit

Kel ees olnud köögimööbli või kasvõi gaasipliidi vahetus, siis on tõenäoliselt seisnud samasuguses olukorras kus mina. Nimelt oli aeg vana pliidi küljest gaasijuhe ära võtta ning uue külge ühendada. Kusagilt oli kõrva jäänud et seda peaks kindlasti tegema sertifitseeritud inimesed, mida kinnitas ka mu korteriühistu esimees.
Hakkasin siis uurima, mis see väike lüke võiks maksma minna. Kõne Eesti Gaasi pani suu vatti täis kui kuulsin et hind alates 700EEK. Suure ähmiga panin toru ära ja ei suutnud uskuda kuidas saab viis minutit võtmega keeramist nii palju maksta. Teiseks, pakutud esmaspäevane aeg oleks mu 4 tervet päeva jätnud sisuliselt külmtoidu peale, seega polnud see variant.
Võtsin kõne ka teise gaasifirmasse, mis tegeles küll rohkem gaasikatelde jm sellisega aga serdiga mehed on serdiga mehed ning vahet pole kes seda keerab, peamine et paber taskus on. Dialoog oli umbes selline:

• Mina: "Tere, ma sooviks oma gaasipliidi gaasijuhtme uue pliidi külge ühendada"
• Gaasifirma: "Tere, kui teil on vaja ainult gaasijuhe ümber tõsta, siis ma ei näe küll põhjust miks te seda ise teha ei võiks"
• Mina (väikese hämminguga juba): "Ee, no jah seda ma isegi mõtlesin et saaks ise ka hakkama aga kuidas ma pärast teada saan kas midagi lekib või mitte? Mis see töö muidu maksab?"
• Gaasifirma: "No kui teil raha üle on siis me võime tulla selle teilt ära võtta jah. Praeguse masu ajal on teadagi inimestel raha vähe. Hinnad algavad kusagilt 700 EEK-st. Kontrollida saate nii et määrite seebivedelikuga üle ja kui lekib siis hakkab mullitama. Mina ise olen kodus nii teinud."
• Mina: "No kui nii lihtsalt asjad käivad, siis ma saan ise ka hakkama. Poleks uskunudki et nii normaalse suhtumisega ettevõtteid veel tänapäeval leiab".
• Gaasifirma(muigab): "No siis te ehk julgete teinekordi siia helistada, kui me kohe inimesi paljaks koorima ei hakka"
• Mina: "Suured tänud...." jne
  

Selle jutu peale kruttisin loomulikult oma pliital toru tagant ära ning sättisin selle teise pliidi külge. Ei viitsinud seebivahtu ega mullitamist kapi all pimedas teha. Mulle piisas koera moodi mõnda aega nuusutamisest. Mõne minuti pärast särisesid pannil juba munad ning sain rahulolevalt säästa 700EEK.
Ehtne näide, kus sisuliselt suur kontsern lajatab kõigile ühesuguse puuga kuid väiksem ettevõte suudab klientidega ka inimlikult suhelda jättes neile valikuvabaduse ja andes nõugi kuidas asju odavamalt lahendada.
Aga pliit on aus ja vägagi lollikindel. Kõikvõimalik gaasinupuga mängimine lõpetab igasuguse gaasi susina kohe kuni leeki pole, olgu see nupp ükskõik mis asendis. Electrolux pole siiani oma kodutehnikaga alt vedanud, loodetavasti ka seekord mitte.

Swedpank võtab tööle lüpsjaid

Kõik kel nälg näpistab ning tööd pole hoidke silmad lahti. Varsti tuleb aeg, kui nii mõnelgi põllumajandusest huvitatul on võimalik lüpsjana Swedpanka tööle saada. Hiljem võib karjääriredelil tõusta näiteks projektijuhiks - areng missugune. Nimelt võib Swedpank vastu tahtmist saada ühe Eesti suurema lehmakarja omanikuks. Õigem oleks küll nimetada suurosanikuks aga mõte jääb samaks. 2000'st lehmast 45% teeb 900 lehma Swedpangale :)
See on ehtne näide, kuhu on viinud pankade laenustrateegiad ning kui jäigalt süsteem tegelikult töötab. Loodetavasti läheb ettevõtte saneerimine läbi ning Swedpank teeb sellest omad järeldused ning saadab aegajalt ka mõne telleri lehmi lüpsma ning sööta ette andma.



Tegelikult mulle meeldib mõnda aega tagasi jõustunud ettevõtete saneerimisvõimalus. Jääb üle oodata ainult millal seee füüsiliste isikute peal jõustub. Palju parem ja lihtsam oleks ju enda pankrotiotsuse väljakuulutamise asemel alustada enda saneerimisega. Praegune 5 aastane periood peale eraisiku pankrotistumist on ikka ulme pikk aeg, et võlgadest vabaks saada.

Suur diiselmootoritega autode ülalpidamiskulude võrdlus

Olen juba aastaid olnud igasugu statistika fänn ja eelkõige just nuputan endale vajalikke statistika meetodeid välja. Nii juhtus ka autode puhul. Kuna oma nüüdseks juba 13a vanune Opel Astra hakkab kere osas end ammendama siis peab hakkama vaatama natukene uuema sõiduvahendi poole. Rahaliste võimaluste üle järgi mõelnud sain kokku järgmised kriteeriumid, millele auto vastata võiks:

• diiselmootor eelkõige väiksema kütusekulu poolest
  
• universaalkere kuna suudan ikka ja jälle veenduda selle vajalikkuses
• seest avaram kui praegune
• vanus 3-7a et garantii läbi oleks ja roosteprobleemid järgmise 5a jooksul veel kummitama ei hakkaks
  
• Hinnaklass kuni ca 140tuh EEK

Pidevalt räägitakse kallitest või odavatest varuosadest aga keegi ei räägi kunagi faktidest ja numbritest. Et end võimalikult vähe "naised saunas rääkisid" stiilis juttudest häirida lasta võtsin kätte ja panin umbes 30 erinevat varuosa tabelisse ja arvutasin keskmise maksumuse. Hinnad otsisin välja kõikvõimalikest Eesti interneti varuosapoodidest. Kui vanemate autode jaoks on pea igat juppi saada, siis uuemate, 3-5a vanustega oli paras probleem ja üsna mitme auto puhul pidin panema nö teiste autode samade varuosade keskmise hinna. Isegi kui see meetod oma täpsusega ei hiilga, siis üldise pildi hinnast annab see kindlasti.

Parema võrdluse huvides on tabelisse pandud ka mõni vanem mudel, et saada pilti kui palju siis uuema auto puhul hinnavahe tekib. Igatahes, tabel on siin.


(Kliki ülalolevalte tabelile et suuremalt näha)

Ülalolevas tabelis on kollasega tähistatud lahtrid, mille puhul on arvutatud keskmine hind teiste hindade järgi. Täitsa tühjad on võrdlusest välja jäetud kuna ei suutnud leida piisavalt hindasid et sobiv keskmine hind arvutada.
Selgituseks veel et tabelis näidatud remondikulu kuus on võetud natuke meelevaldselt. Arvestatud on mu enda keskmist aastast läbisõitu 12 000km. Samamoodi on ka liikluskindlustuse arvutamisel mu enda riskikoefitsendi alusel need numbrid arvutatud.
Lõppeesmäriks on aga leida igakuised auto ülalpidamiskulud kokku, mis on ka viimasel real välja toodud.

Nüüd vaataks nüüd eraldi, millise masina varuosad siis kõige odavamad ja kallimad tulevad.



Nagu näha, on vaieldamatult odavaim mu olemasolev sõiduk Astra F. Minu suurimaks üllatuseks on D4D mootoriga Toyota Avensis üsna väikese kuludega. Jaapani masinate jupid pidid kuuldu järgi kallid olema. See siin igatahes näitab hoopis midagi muud. Teisele kohale sai Mondeo, mis pole mul küll potensiaalsete ostukandidaatide hulgas aga hea teada. Avensise kõrval oligi tõsisemaid kandidaate Volvo V70 oma mugavuse poolest aga kallimad varuosad kui arvasin. Ebameeldiv üllatus oli C klassi Mercedes kuna selle omamise soov käis vahepeal Avensisest ülegi. Vaadates aga rohkem kui 200% suurenevale varuosade hinnakulule peab vist millestki loobuma.
Üks suur puudus on siin nende hindade arvutamisel tegelikult ka. Kuna iga masin laguneb erinevalt, siis isegi kui varuosade hinnad on üle 2 korra kallimad kui praegusel sõidukil, käib tõenäoliselt uuem sõiduk harvemini remondis. Iseenesest saaks igakuise remondifondi iga masina puhul koefitsendiga läbi korrutada aga koefitsendi leidmine on pigem nagu kohvipaksu pealt ennustamine kuni pole omale kõiki neid autosid olnud ja reaalset remondikulu ei tea. Seega jääb see ära.

Edasi kütusekulu juurde. Jälle üks suhteliselt meelevaldsete numbritega graafik. Andmed on kogutud auto24.ee lehelt müügil olevate autode kuulutustest käies läbi võimalikult palju sarnaseid kuulutusi ja võttes siis kõikide kuulutuste keskmine ning jättes välja mõned utoopiliselt väikesed küttekulud. Aga mingit ettekujutust oli mul vaja, et ligikaudselt arvestada tulevaste kütusekulude arvetega. Praegune auto on hiilanud oma vähese tarbimisega aga kui juba varuosade odavuse poolest hiilanud Avensis ka kütusekulu poolest teistele ära paneb, on jälle üks pluss juures. 


Nüüd jääb üle ainult kõik kulud eraldi ja kokku ühte tabelisse pista ning vaadata, millised auto ülalpidamiskulud on.



Kui enne nende tabelite vorpimist oli Avensis üks esimesei potensiaalseid kandidaate, siis see siin annab ainult kinnitust, et seda masinat on võimalik väga normaalsete kuludega ülal pidada. Isegi kaskokindlustus on täitsa talutav.
Kui eelnevalt oli Mercedese C220 teine potensiaalne kandidaat, siis kui üldse võtaks, siis võtaks C270 kuna hinnavahe kogukuludes on väga väike aga sõidumõnu C270 kindlasti parem.
Volvo V70, mida on soovitatud mulle just mugavuse poolest vahetaks võibolla välja hoopis Accordi vastu.

Kaju ainult, et Audi A6 ja BMW 525 (just eriti viimane) oma kulude poolest liiga kalliks lähevad. Eriti kreisi on kaskokindlustus. Üle 3 korra rohkem kasko eest maksta kui Avensise puhul - ei, tänan.
Kui Mazda 6 jätsin oma kandidaatide seast välja taotluslikult kahtlaset tihti esinevate roosteprobleemide tõttu, siis Mondeo pani natukene mõtlema.
Vähemalt on nüüd hea nende numbrite järgi aimu saada, kas ja kui palju liisingut võib võtta, et pangapoolne nöör väga kägistama ei hakkaks.

Paha ei teeks ka kollaste lahtrite täitmine õigete numbritega, kui need ainult kusagilt kätte saaks.

Uuendus 12.04.2010:
Võrdlusesse lisatud ka Wolkswagen Golf ja Passat. Golf oli oodatult odavamapoolne auto aga Astraga H'ga võrreldes teeb kulude osas silmad ette. Rahvaauto Passat sobib hästi Mazda 6'ga võrdlemiseks. Huvitav on ainult, et Golfi ja Passati kaskokindlustus on üsna suure erinevusega.
Kõikidel autodel on väiksemaks muutunud ka liikluskindlustuse numbrid kuna tegin arvutused nüüd If-i pakutavate numbritega.

Uuspõllu "Isa" - TEHTUD!

Kuna Uuspõllu "Ürgmees" oli üle ootuste hästi mängitud näidend, siis oli kindel plaan ka "Isa" ära vaadata. Tallinna Vene teater oli igatahes puupüsti rahvast täis ning üldse oli piletite saamisega raskusi, ma mõtlen istekohti, kust ikka midagi näeb ka.
Kui sul on umbes 3 aastane laps, oled abielus ja elad õnnelikult naisega koos, tunned nii mõndagi tuttavat Uuspõllu jutus ära. Nagu ka eelmise näidendi puhul räägib mees sellest, kuidas asjad tegelikult on. Eriti kui on veel võtta võrdlusmoment oma enese elust, tunduvad erinevad olukorrad vägagi tuttavad. Võib ju öelda, et miks rääkida asjast, mida me niikuinii teame. Jah, kõik on võetud elust enesest aga miks mitte vaatama minna fantastiliselt head näitlejat, kes aitab mõnda asja võibolla natukene teise pilgu alt vaadata. Kui ikka kodus näägutav naine või alaliselt vinguv laps, siis vahelduse mõttes oleks hea naine kaasa krabada ning koos see tükk ära vaadata.
Viimasel ajal on kuidagi palju tänapäevast meediat hakatud lavastustes kasutama. Kõikvõimalikud videod, pildid, muusika - õnneks ei pingutatud sellega üle. Varasemast on üks kogemust Rakvere keskkooli trupiga, kes suutis oma näidendi sisuliselt meedia peale üles ehitada. Välja kukkus täpselt nii nagu pidigi kukkuma - nooruslikult lapselik ja poolik.

Soovid autot osta aga ei tea mida kontrollida

Tõenäoliselt on selliseid inimesi üsna väike protsent, kes ka tegelikult oskavad korralikku autot ära tunda. Enemasti kvalifitseeruvad nendeks autoremondi töökodade tehnikud jm sarnase profiiliga inimesed. Soolapuhujaid on täis kõik nurgatagused ja veel rohkem neid kes selliste käest petta saavad. Teada tuntud tõde on ka, et kui ikka mingist autost vaimustusse satud, tekib tunne, et just see ja ainult see auto tuleb ära osta. Algul planeeritud põhjalik ülevaatus võib kulmineeruda lühikeseks sisseistumiseks, kaassõitjana müüjaga koos platsil tiirutamiseks ning seejärel paberite vormistamiseks.
Eks olen ka ise neid ämbreid kolistanud ja kõva kooliraha maksnud. Irooniaga pooleks võib öelda isegi, et minu "parim" ost on olnud auto, mis sisuliselt sõitis minu käes kõigest 80km ning mingi aja möödudes seejärel vanarauaks tuli lõigata. Vähemalt on hea huumoriga oma kunagisi lollusi meenutada. Aga et suure eufooriaga selliseid apse tulevikus ära hoida, tegin ajaviiteks valmis nimekirja, mida oleks hea enne paberite vormistamist üle vaadata. Ehk on sellest kellelegi veel kasu.
Fail on exceli formaadis ja kättesaadav siit.
Asjatu kõvatamise ärahoidmiseks mainin, et see nimekiri ei pretendeeri täielikule tõele ning on pigem subjektiivne arvamus mis on kokku kogutud erinevatest allikatest. Aga kui mõni oluline punkt on puudu, oleks hea teada.